Nädala mõte

 

 

JT

On alanud suvi ja nädal, mil kirikutes mõeldakse apostlitele ja üldisemalt Issanda teenistuses olemisele. Mina aga kutsun Sind, hea lugeja, mõtlema puhkusele kui Jumala ilusale kingitusele. Jumal ei taha, et me end ära rebestaksime, enne õiget aega hauda ajaksime.

Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid talle, mida kõike nad olid teinud ja mida kõike õpetanud. Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“, sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi. Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette (Markuse 6:31).

Apostlid tulevad tagasi Jeesuse juurde. Nad on käinud kuulutusretkel ja räägivad Jeesusele õhinal sellest, mida kõike olid nad teinud ja õpetanud. Mida teeb nüüd Jeesus? Ta ütleb neile hämmastavalt lihtsa soovituse. Ta hoolib omadest, sest nii võib rääkida vaid see, kes armastab ja hoolib. Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“

Jumal on meile kinkinud elu. Me oleme Looja looming. Tema teab, mida me vajame. Me vajame ka puhkust, omaette olemist.

Võime siis, kui väsime, valada end kohvi täis või turgutada end energiajookidega, taipamata, et see on märguanne, et peaksime puhkama. Vananedes võib meid ehk ärritada see, et me ei suuda enam kõike niisama kiiresti kui nooremana, kuid äkki me ei peagi. Maailm jätkub küllap ka pärast seda, kui me oleme siit läinud. Jeesus hoolib inimlastest ja meiegi võiksime hoolida endast ja teistest.

Jumala Sõnagi ei ütle meile igas olukorras: „Tõuse ja sära!“

Ta kõneleb hingamispäevast ja puhkamise vajalikkusest. Evangeeliumid – need rõõmusõnumid – kõnelevad sageli sellest, kuidas Jeesus kandis hoolt inimeste füüsiliste vajaduste eest. Olgu see tuhandete toitmine või haigete tervendamine, öö otsa asjatult järvel olnud kalurite juhatamine kalarikkasse paika või seegi, kuidas Ta pärast ülestõusmist ootab järvelt tagasi sõudvaid jüngreid põleva lõkke ja toiduga.

Inimese ihu ja hing on teineteisega nii tihedalt seotud, et oleks suur rumalus rääkida, et me peaksime ristiinimestena hoolt kandma vaid oma hinge eest.

Keldi kristlust uurinud vaimulik ütles mulle, et hiljuti on avastatud, et liturgilised viisid, mida kord lauldi keldi kristlaste jumalateenistustel, on oma meloodiakäikudes väga sarnased erinevate lindude lauluga. Küllap osati tol kaugel ajal kuulata lindude laulmist ja toodi kauneim sellest oma jumalateenistustele. Kuid see on võimalik vaid siis, kui ristiinimestel on aega olla looduses. Iga kord, kui vaatan fotosid, mida Lahemaa rahvuspargi kauaaegne juht Arne Kaasik on teinud Eestimaa loodusest, täitub mu hing hämmastuse ja tänuga. Kui mõtlesin, mis võiks saada meie sügisel ilmuva ühise raamatu pealkirjaks, millesse oleme tekstid kirjutanud koos Ahvenamaa praosti Mårten Anderssoniga, tuli pealkiri kuidagi väga lihtsalt: „Looja loomingu lummuses“.

Kuid aeg-ajalt ma küsin endalt, miks olen ma nii vähe võtnud aega minna vaatama seda imelist, mis siinsamas mu läheduses on? Miks ma vaatan pilte ja mitte paiku, kus need pildid on tehtud?

Ja Jeesus ütles neile: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“ Jeesus ei saada neid minema. Ta ei ütle apostlitele: MINGE! Ta ütleb: TULGE! Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut! Puhake KOOS TEMAGA. Leidke võimalusi rahva keskelt eemale tõmbumiseks ja olemiseks koos Temaga.

Kui Jeesus kõneleb õigest palvetamisest, soovitab ta sedasama: minna omaette üksildasse paika ja olla seal koos Temaga. Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle.

Paljud inimesed imestavad, et vabad päevad ja isegi pikk puhkus ei võta neilt nende väsimust. Loomulikult on tähtis, kus puhata ja kui kaua puhata, aga ehk olulisim on, kellega puhata. Jeesus ütleb: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“ Tulge koos minuga.

Ja veel: elu ja töö võib muutuda rutiiniks ja selle keskel tegutseja oravaks rattas. Jeesus kutsub meid sellest rattast välja astuma.

Lõpuks.

On veel üks oluline sõnapaar selles loos. Jeesus ütleb: „Puhake PISUT!“

Kas oleme mõelnud sellele, miks paljudes lääne kalendrites ei ole nädala esimene päev mitte esmaspäev, vaid pühapäev? Sellele võib anda vähemalt kaks vastust. Esimene on see, et kristlik maailm on üle võtnud Piibli maailma loomise loost seitsmepäevase nädala ja hingamispäevaks ei lugenud juudid mitte pühapäeva, vaid laupäeva. Nädala esimesel päeval – s.o pühapäeval, läksid kord naised Jeesuse hauale ja leidsid selle tühjana. See sündmus paneb valdavat osa kristlikust maailmast andma pühapäevale – ülestõusmise mälestuspäevale – hingamispäeva koha. Samas võib seda võtta ka nii, et iga puhkehetk on selleks, et suudaksime selles kogutud jõu ja tarkusega taas midagi teha. Esmalt puhake pisut, et siis taas uue jõu ja tarkusega alustada oma ülesannete täitmist.

Soovin sulle, et nii kaua, kui see on võimalik, oleks meil tarkust pühitseda iga hingamispäeva, leida aega, et minna pühakotta, jumalateenistusele, armulauale ja leida aega, et seista ka Looja loomingu lummuses.

*****
(Fotol: Õp Tammsalu Viljandimaa piiril Kääriku talus oma hea sõbra, tekstiilikunstnik Anu Raua juures.)