Nädala mõte

Jaan Tammsalu

 

See nädal on alanud Kolmainu Jumala pühaga.

Üks leerilaps kirjutas kord oma mõtiskluses: Ma arvan, et olen olnud selle suure enamiku hulgas, kes on Jumala mõistet valesti mõistnud.

Kas meie mõistame Jumala mõistet õigesti? See, et Jumal on Looja. See, et Jumal on armastus ja palju muudki sarnast, on ehk paljudele mõistetav. Kuigi kui hakkaksime selgitama, mida see kõik meie jaoks tähendab, räägiksime väga erinevaid jutte. Me oleme erinevad ja me seletame asju erinevalt. Kui peaksime aga kellelegi selgitama, mida tähendab see, et kristluses usume me Kolmainu Jumalasse, jääksime ehk hätta.

Üks lugu räägib kuningas Hierost ja vanast targast Simonidesest. See lugu räägib ka inimliku mõtlemise piiratusest. Kuningas küsib targa käest, kes see Jumal niisugune on. Simonides palub kaheksa päeva mõtlemisaega. Pärast tähtaja möödumist tahab kuningas vastust kuulda, aga tark palub temalt veel 14 päeva mõtlemisaega ning pärast seda veel neli nädalat. Siis katkeb kuninga kannatus ning ta küsib vihaselt, kui kaua tahab tark tal veel oodata lasta. Simonides aga vastab: Mida rohkem ma järele mõtlen, seda vähem ma aru saan.

Kas meie oleme sellest vanast targast targemad? Vaevalt. Mida ütleksime väikesele lapsele, kes küsib meilt siiralt, kui oleme rääkinud sellest, et Jumal on võimas ja suur: „Kui suur on Taevaisa nina?“ Kas hakkame seletama, et Jumalal ei ole nina? Aga Jeesusel? Kardan, et paljud meist jookseksid oma seletamisega ummikusse. Loomulikult on ka Jumala kolmainsuse kohta palju ilusaid seletusi, kuid vaevalt et ükski neist suudaks täpselt edasi anda Jumala olemuse lõputut sügavust. Kaugete aegade taga elanud iirlased on kõnelenud Jumala kolmainsusest väga lihtsal moel, tuues selliseid võrdlusi:

Kolme lüliga sõrm on ometi üksainus sõrm.
Kolmetine ristikhein on ometi üksainus ristik.
Härm, lumi ja jää on üksainus külmunud vesi.
Kolm isikut ühes on Kolmainu Jumalas,
oma palves me pöördume aga Ainuma poole.

Jumala kolmainsusest kõnelevat apostlikku usutunnistust on kokku võetud kolme lihtsasse lausesse:

Mina usun Jumalasse Isasse, kes mind on loonud.
Mina usun Jeesusesse Kristusesse,
kes mind on lunastanud.
Mina usun Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb.

Kas usume? Usk Jumalasse peakski olema see, mis muudab uskujat paremaks, hoolivamaks, andestavamaks. See ei tähenda, et ta enam iial ei eksi. Ei! Kuid kui inimene käib oma teed koos Jumalaga, ammutades Temast armastust, andestust, usku ja lootust, siis suudab ta taibata, kui on eksinud valele rajale, suudab ümber pöörata, andestada endale ja teistele. Kuid usk Jumalasse ei ole vaid õige elu filosoofia – see ei ole käskude ja keeldude rägastik. See ei peaks olema kuiv targutamine Jumala üle, vaid elu Jumalas, elu armastuses.

Pöördun veel kord ühe leerilapse mõtiskluse juurde. Ta kirjutab kahest talle lähedasest inimesest. Üks neist oli teinud väga palju tööd ja kritiseerinud teist, kelle maailma mahtus tööde kõrval ka Jumal. Leerilaps meenutab: Kui ma nüüd panen mõttes need kaks vana naist, kes on juba aastaid siit ilmast lahkunud, kõrvuti pingile istuma ja vaatan neile otsa, siis ühe naise silmis on otsatu väsimus ja teise silmist kiirgab rahu. Lapsena ma seda ei osanud tähele panna, kuid nüüd ma näen. Ja ma usun teadvat, millest see rahu: kui on elatud ja aega võetud ka endale, kui on olnud armastust enda ja lähedaste vastu. Kui on elatud maailmaga rahus. Ma olen siiani vältinud kasutamast sõna „Jumal“, sest see on ikka minu jaoks võõras või kauge, aga pean lõpuks tunnistama, et küllap üht neist naistest aitas selle väljapoole kiirgava rahu saavutamisel just Jumal.

Armsad, kes on aitamas meid? Kas meile tundub, et peame kõigega täiesti üksi hakkama saama, või on meil keegi, kelle abi ja tuge, kelle juhtimist aina tajume? Jeesus ütleb oma õpilastele – nii neile, kes usuvad siiralt ja kogu südamest, kui ka kahtlejatele: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.

Me ei ole iialgi üksi, kui käime oma teed koos Jumalaga. Me ei pea kõigega ise hakkama saama. Me ei pea alati olema tugevad. Kui meid ristiti Kolmainu Jumala – Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu – nimesse, siis me oleme saanud Jumala lasteks ja See, kellel on kõik meelevald taevas ja maa peal, ei jäta meid, kui meie temast ei loobu. Ta on iga päev kuni maailma ajastu otsani kõigi nendega, kes kuulutavad rõõmusõnumit Tema armastusest. Me ei pea kõigest aru saama, aga me võime usaldada ja uskuda ning olla kindlad, et me ei rända oma teed iialgi üksi. Looja, lunastaja ja pühitseja ei jäta neid, kes Temale oma lootuse panevad.

Soovin Sulle Kolmainu õnnistust Valda Raua poolt tõlgitud keldi palvete ja õnnistussoovide sõnadega:

Olgu sul Jumala õnnistus, olgu sul Kristuse õnnistus,
olgu sul Püha Vaimu õnnistus.
   Olgu sul Jumala rahu, olgu sul Kristuse rahu,
   olgu sul Püha Vaimu rahu
   kogu sinu elu jooksul, kõik sinu elupäevad.

Elava Jumala kaitse olgu sinuga,
armastava Kristuse kaitse olgu sinuga,
Püha Vaimu kaitse olgu sinuga igal sinu elupäeva ööl
   sind aitamas ja hoidmas, sinu elu igal päeval ja ööl.

Jumal sind kaitsku, Jumal sind juhtigu,
Jumal sind hoidku, Jumal sind varjaku
   oma põues nüüd ja igavesti.
Poeg sind valvaku, Poeg sind harigu,
Poeg sind aidaku, Poeg sind ravigu
  oma eluga, oma valatud verega.

Püha Vaim olgu sinuga, Püha Vaim sinu sees,
Püha Vaim sinu läbi, Püha Vaim sulle teed näitamas,
   et Jumala arm on sinuga nüüd ja igavesti.

Kaitsku teid elu Jumal, kaitsku teid armastav Kristus,
kaitsku teid Püha Vaim teie elu igal ööl,
et aidata ja oma hõlmas hoida teie elu igal päeval kui ööl.

Hoidku sind oma hoole all elu Jumal,
hoidku sind oma hoole all armastav Kristus,
hoidku sind oma hoole all armulik Püha Vaim.
Olgu nad sulle sõbraks ja abiks, sa mu südame armas laps.