Nädala mõte

toomas paulVaikse nädala jumalateenistustel keskendutakse Jeesuse elu viimaste päevade sündmustele. Jutlus on pühakirjatekstis kirjeldatu aktualiseerimine – ka meie kujutleme ennast nende ammuste aegade osalistena, ükskõik kas siis positiivses või negatiivses rollis. Siin ei olegi oluline viimne ajalooline täpsus, pigem soov lasta olnul elavaks saada, nii et see ka meie enda elu mõjutaks.

Siiski on paar asja, mille puhul praegused käibetõlgendused lähevad algsest mööda ning lihtsustavad liigselt. Üks nendest puudutab inimesi, kes Jeruusalemma jõudvale Jeesusele korraldasid kuningliku sissesõidu – kuigi hobust ei olnud, laotasid nad Messia eesli sõrgade alla oma riided ning palmioksad ning hüüdsid poliitilisi loosungeid: “Hoosanna Taaveti Pojale!” Nimelt süüdistatakse neid manipuleeritavuses, sest mõne päeva pärast karjuvat nad Rooma asehalduri õues riigitruult: “Löödagu risti!” See ei olnud nii.

Jeesus ja ta järelkäijad tulid Jeruusalemma paasapühadeks koos Galilea palverändurite rühmaga. Paasapühad, Egiptusest pääsemise mälestamine, oli aeg, mil Iisraelis lõid leegitsema Messia ootused, ja seepärast tulid alati ka maavalitsejad paasapühadeks oma residentsist Kaisareas koos piisava koguse sõduritega Jeruusalemma Siioni mäele Antoonia kantsi, et vajaduse korral rahvast rahustada. Pontius Pilatus ei soovinud kohalikega tüli ning seepärast ta eiras (tõenäoliselt mitte väga rohkearvulise) galilealaste salga saabumisel nende korraldatud provokatsiooni. Alles siis, kui juutide endi ülemad ähvardasid teda, et kui ta ei reageeri resoluutselt Jeesuse kaasusele, kaebavad nad tema peale ning temalt võetakse ära alles äsja talle omistatud amicus caesari (ld k keisri sõber) aunimetus, nõustus ta Jeesuse hukkamisega. Need mõnikümmend – vaevalt et neid palju rohkem ta õuele mahtus – klakööri ei saanud olla samad, kes Jeesust tervitasid kuningana. Galilealased magasid õiglase und ning alles ärgates avastasid, et nende messiakandidaat ripub ristil ning et neil endil tuleb suu võimalikult kinni hoida, et keelemurre ei reedaks, et tegemist on mässulistega (nagu vaese Peetrusega juhtus). Järgnevatel päevadel juleti olla vaid isekeskis ja lukustatud uste taga.

Masside meelemuutlikkust võib hurjutada küll, aga selleks peab otsima teised tekstid. Jeesuse likvideerimine oli hiilgavalt korraldatud: öösel vahistamine, kohemaid suurkohtu ette, kes juba täies koosseisus ootas, ning siis maavalitseja kinnitust nõudma. Poolehoidjad olid seatud fakti ette, et Jeesus on viidud kui tapalammas hukata.

Teine seik ei ole küll nii tõsine, aga mainin siiski. Paasapühad olid alati kevadise täiskuu ajal. See tähendab, et tundeline jutt, kui sünge ja pime oli too öö (Jh 13:30), on põhjamaalase kujutlus. Pilvitu taeva korral – ja muid pilvi Palestiinas pole kui vihmapilved – on kuuvalgus midagi muud kui ilma kuuvalguseta tõepoolest kottpime öö. Õlimäel ei olnud vaja käsikaudu koperdada.