Nädala mõte

CANTATE! – LAULGE!

Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites ning vangid kuulasid neid. „Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla“ (Ap 16:25–26).

„Laulge Issandale uus laul, sest Tema teeb imetegusid“ (Ps 98:1).

Kord laulsid Paulus ja Siilas Kõigeväelisele Jumalale kiituselaule. Nad laulsid pimedas öös, laulsid aheldatuina, ülekohtu käes kannatavatena – laulsid kiituselaulu oma Jumalale. Ja pühakiri ütleb, et sellel laulul oli imeline tagajärg – kõikide vangide köidikud pääsesid valla.

Kuid võib-olla on see muinasjutt? Aga siis on muinasjutt ka Eestimaa vabanemine nõukogude võimu köidikutest. Kus on meie sajad tuhanded mehed, kes ligi 30 aastat tagasi, püssid käes, meid suure vaenlase vastu vabaks võitlesid? Meile kingiti vabadus ja me laulsime end vabaks. „Looja, hoia Maarjamaad!“ „On koit ... On vaba peagi Eesti!“ Need ja paljud teised laulud panid eestlasi rahvaste vanglas tõusma, kaasa laulma, kaasa unistama, lootma, palvetama.

Ja laulud, mida ka kõige pimedamatel aegadel lauldi Eestimaa kirikutes ... Peamiselt olid naised need, kes julgesid siis kokku tulla ja laulda kiituselaule oma Jumalale. Jah, sadades Eestimaa pühakodades lauldi Jumalale ka kõige pimedamatel aegadel. Isegi siis, kui laulupidudel pidi laulma kiitust vägivaldsetele, miljoneid hävitanud juhtidele, kolhoosikorrale ja traktorile, lauldi pühakodades kiitust Kõigeväelisele Jumalale, Kõigutamatule Keskmele.

Aga meie? Täna ja praegu? Milline on meie ja meie rahva tänulaul Jumalale? Kui palju on selle rahva hulgas neid, kes on mõistnud, et neil on üliväga suur põhjus laulda Jumalale kiituselaule? Neid pole vist palju. Meile kingitud vabadust võetakse sageli kui enesestmõistetavust, nagu midagi, mis iseenda sihikindla ja raske tööga on saavutatud – sama rumal, kui arvata, et meie rahva sihikindla ja ränga tööga saabus külma talve järel lõpuks soe kevad ja kevade järel suvi. Oh seda lihtsameelsust, enesekesksust, lühinägelikkust! Kust leida prillid, mis aitaksid näha veidikenegi kaugemale?

Aga meid kutsutakse üles laulma Issandale uut laulu ja me teeme seda. Teeme kirikutes ja isegi laulupeol. Me ei laula Talle hädaldavaid, virisevaid kurtmiselaule, vaid rõõmsaid tänulaule, sest me pole need, kellel ei ole lootust. Meil on Kõigeväeline Jumal, Issand, kellel on surmastki väljapääsutee. Me ei ole need, kellest mitte keegi ei hooli, kes julmas olelusvõitluses küünte, küünarnukkide, hammaste ja rusikate abil end selle maailma vaenulikkusest peavad läbi trügima. Me oleme need, keda armastab keegi, need, kellest hoolib keegi, need, kellele Jumal on kinkinud elu ja vabaduse, need, kes läbi ristimise on saanud Jumala lasteks, need, kellele Jeesus on tõotanud: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.“ Me pole iialgi üksi! Ja Jumala laps leiab tuhandeid põhjuseid laulda tänulaule oma Jumalale.

Paulus ja Siilas olid oma esimesel misjoniretkel Euroopas. Filipi linnas saab neile osaks väga ülekohtune rünnak. Tasuks heateo eest mõistetakse nende üle kohut, antakse palju kepihoope, pannakse vangi. Kaks heade kavatsustega linna tulnud meest on läbipekstuna vanglas. Nende jalad vaevlevad jalapakkudes. Aga mehed ei oiga, ei hädalda, ei nõua paremat kohtlemist. Keset ööd on neil kahel oma lootusetus olukorras siiski imelist lootust. Kesk ööd seal vanglas on nende hinged täis säravat valgust. Nad hakkavad laulma kiituselaule oma Jumalale. Ja äkitselt avanevad vangla uksed ja kõikide köidikud pääsevad valla.

„Laulge Issandale uus laul“ – tänu- ja kiituselaul Tema imetegude, Tema armastuse ja headuse eest! Tema otsib kadunuid, kutsub tagasi eksinuid, seob valusad haavad, annab elule mõtte! Tema kuuleb meie palveid. Tema aitab leida valguse raja ka neil, keda oma südames kanname, kelle pärast muretseme, lakkamata palume. Tema on tõotanud olla seal, kus kaks või kolm Tema nimel on koos. Laulgem siis Temale, Imelisele Issandale, uut laulu: siirast, hõiskavat tänu- ja kiituselaulu. Rahvas, kes unustab Jumalale lauda, ehitab endale vanglamüüre ja sepistab ahelaid, kaob öösse. Rahvas, kes laulab Jumalale tänu, püsib.

PALVE: Issand, kõlagu Sulle tänu ja kiitus! Sina oled kuulnud ka sellelt, me väikeselt maalt, ka pimedates aegades tänulaule ja oled meie väikesele rahvale kinkinud vabaduse. Nii kindlana tundunud vanglamüürid varisesid ja kõikide köidikud pääsesid valla. Tänu Sulle, hea Jumal, Kõigeväeline vabastaja, Issand, me isand! Ära lase meid lahti, ära lase meid öösse kaduda! Puuduta meid oma headuse väega, kinnita meid käima eluteel. Aamen.