Nädala mõte

Uskuda, et Jeesus on surnuist üles tõusnud, ei olnud kerge. Ta ei olnud endine, jüngritele tuttav mees. Maarja Magdaleena ei tundnud Teda ära (Jh 20:14jj), samuti Emmausse minevad mehed (Lk 24:16.31). Kui Ta ilmub – läbi lukkus uste! – oma jüngritele, peab Ta identsuse tõestamiseks näitama neile oma käsi ja jalgu ning vähe sellest – sööma küpsetatud kala, mida vaim ei saaks. Nii kirjutab evangelist Luukas: „Aga kui nad seda kõike rääkisid, seisis Jeesus ise nende keskel ja ütles neile: „Rahu olgu teile!“ Aga nemad kohkusid ja lõid kartma, arvates end vaimu nägevat. Ent tema ütles neile: „Miks te olete nii kohkunud ja miks sellised kahtlused tõusevad teie südames? Vaadake mu käsi ja mu jalgu, et see olen mina ise! Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat!“ Ja seda öeldes näitas Jeesus neile oma käsi ja jalgu. Aga kui nad rõõmu pärast ikka veel ei uskunud ja imestasid, ütles ta neile: „Kas teil on siin mingit söögipoolist?“ Nemad panid ta ette tüki küpsetatud kala, ja Jeesus võttis ja sõi nende silma all“ (Lk 24: 36-43).

Nii ei ole midagi iseäralikku ka Tooma kõhklustes. Evangelist Johannes kirjutab: „Aga Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, üks kaheteistkümnest, ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid nüüd talle: „Meie oleme näinud Issandat.“ Aga tema ütles neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!“ Ja kaheksa päeva pärast olid ta jüngrid taas kodus ja Toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles: „Rahu teile!“ Seejärel ta ütles Toomale: „Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!“ Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad“ (Jh 20:24–29).

Toomas on lihtsameelne vennas. Naiivne realist, kes peab oma meelteandmeid tõeluse kriteeriumiks. Kes unustas ära, et saatan suudaks suurepäraselt simuleerida seda kõike, nagu ütleb apostel Paulus, hoiatades valeapostlite eest: „Ja see ei ole ime, sest saatan ise muundab ennast valguse ingliks“ (2Kr 11:14).

Vanameelsed saduserid ei uskunud põhimõtteliselt surnute ülestõusmist (Mt 22:23; Mk 12:18; Lk 20:27; Apt 23:8). Variserid ja lihtrahvas uskusid. Ent kuidas tol ajal mõisteti surnute ülesäratamist, me päris täpselt ei tea. Jairuse tütre (Mk 5:22j.35–45; Lk (:41j.49–56) ning Naini linna noormehe (Lk 7:11–15) puhul oli tegemist äsja surnute äratamisega, ent Laatsarus oli olnud hauas kaua, nii et koolnu õde Marta ütleb Jeesusele: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev“ (Jh 11:39j). Kõige kummalisem on aga, mida evangelist Matteus teatab Jeesuse surma hetkel juhtuvast: „Maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need väljusid hauakambritest ja läksid pärast Tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha“ (Mt 27:51–53). Märkimisväärne on, et ärkasid üles pühade ihud, just ihud, keda saadi näha. Ja mitmeid päevi. Mis nendest küllatulnutest edasi sai, ei öelda. Tunnistan, et mina ei saa sellest aru.

Igal juhul on meile selge, et Jeesuse ülestõusmine oli midagi muud kui kõik need põgusad elustumised. Aga kuidas aru saada, et Jeesuse ülestõusmine on muu kui ajutine ellu tagasi pöördumine, et see on võit surma üle (1Kr 15:54j)? Lihtne see ei olnud. Ja mida ägedamad „tõendid“ ja tõestused oleksid olnud tollal, seda raskem oleks tulevastel põlvedel neid uskuda.

Meile ei öelda, kas Toomas Jeesuse haavu katsus või mitte. Näib, et Ta ei vajanud seda, kui ta Ülestõusnut nägi. Jeesuse nägemisest piisas, et öelda: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Toomas on esimene – ja ainus – evangeeliumides, kes tunnistab Jeesuse kohta, et Ta on Jumal.

Jääb ikkagi vaid see karm kriteerium: kes on “tõe seest”, taipab tõde (Jh 18:35). Ka nüüd, kui Jeesus enam ei ilmu nagu siis, ei aita meid muu kui sisemine valgus. See on paljude kogemus. Ühtäkki ei ole enam tõendeid tarvis. Kohtud elava Kristusega oma südames. Mis peaks sellest kasu olema, kui „usud“ väidet, et Ta on üles tõusnud? See tõik peab saama minu surma võitmiseks. Kristlus ei ole mingi õpetuse õigeks tunnistamine, vaid eluosadus Kristusega, Tema järel käimine. Me oleme koos Kristusega risti löödud ja koos Temaga üles äratatud. „Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana inimene on ühes Temaga löödud risti, et patu ihu kaotaks kehtivuse nii, et me kunagi enam ei orjaks pattu ... Kui me aga oleme surnud ühes Kristusega, siis usume, et me hakkame ka elama ühes Temaga, teades, et Kristus, üles äratatult surnuist, enam kunagi ei sure, surm ei valitse Teda enam; sest mis Ta suri, seda Ta suri patule, ühe korra ja alatiseks, mis Ta aga elab, seda elab Ta Jumalale” (Rm 6:5j.8–10).

Tänase pühapäeva pealkiri on „Ülestõusnu tunnistajad“ – „Messias pidi kannatama ja kolmandal päeval üles tõusma surnuist. Ja Tema nimel peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks kõigi rahvaste seas, alates Jeruusalemmast“ (Lk 24:46–47). Mida me oleme vastu võtnud, seda me saame ja peame jagama: „Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist“ (1Pt 1:3).

PALVETAGEM! Issand Jeesus Kristus! Me täname Sind Su lõpmatu armastuse eest! Sa oled sündinud inimlapseks, saanud meie vennaks ja surnud meie eest, et surma oda katki murda ning avada meile tee igavesse ellu! Anna julgust uskuda seda, mis inimlikult näib võimatu, ja ongi võimatu, aga mis Sinule oli võimalik – kaotada surma ja kaduvuse valitsemine! Tee meist tunnistajad, kes oma sõna ja eluga peegeldavad Sinu elu muutvat väge! Anna meile, et me oma üürikese elu päevil otsiksime kadumatut, ja kui me selle oleme leidnud, siis anna jõudu sellest kinni hoida! Me oleme täna tulnud siia Sinu kotta, et Sind vaikuses otsida! Issand, räägi meiega! Tõmba välja masendusest, anna lootust lootusetutele! Ära jäta kedagi üksi! Olgu meie palve Sinu poole, mida Sa ise õpetasid: Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au, nüüd, ikka ja igavesti! Aamen.

(Foto: Endel Apsalon)