Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 14.09.2020

„Heateod ei ole sellele, kes püsib kurjuses, ega sellele, kes heategude eest ei ole tänulik“ (Srk 12:3).

 „Sest tänamatu inimese lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi“ (Trk 16:29).

Eilse pühapäeva juhtmõtteks oli tänulikkus. Üks esimesi asju, mida vähemasti vanasti loeti iseenesestmõistetavaks ja hea kasvatuse juurde kuuluvaks ja mida laste puhul juba varakult treenima hakati, on aitäh-sõna ütlemine. Tänapäevalgi kuulub sõna „aitäh“ ütlemine paljudes peredes laste kasvatusprogrammi elementaarse ja kohustusliku osa juurde. Paljude harjumuste puhul, mida meile lapsena sisse dresseeritakse, me lapseeas isegi ei mõtle, miks seda on vaja, mida see tegelikult tähendab. Ja ega vanemad sageli ka ei seleta, miks on vaja tänada. Kas nad seda isegi on enda jaoks lahti mõtestanud ... Ehk võtavad paljud seda vaid traditsioonina, millel tegelikku sisu taga ei ole ... Me teeme automaatselt seda, mida meile on õpetatud, sest nii peab, meilt nõutakse seda.

On aga kurb, et täisealiseks saades jäävad paljud väikelapse tasemele: nad teevad seda, mida neile on õpetatud ja neilt nõutud, tegevuse sisu ja mõtte üle järele mõtlemata. Ühel hetkel käskijad-keelajad kaovad kõrvalt, inimene peab hakkama ise otsustama, ise oma elu ja tegevusi juhtima, ja paraku kaovad koos sellega sageli ka head kombed, kui nende mõtet, nende sisu, pole lapsena mõistetud. Ja sõna „aitäh“ muutub võõrsõnaks, sest olgem ausad: tänapäeval saab ilma selle sõnata kenasti hakkama. Sõna „aitäh“ on asendanud väljendid „mul on õigus“, „teie peate“, „te olete kohustatud“.

Mida siis tähendab sõna „aitäh“ või ka „tänan“? See tähendab märkamist ja tunnustamist, et keegi on meile midagi meie jaoks väärtuslikku kas andnud või teinud. See tähendab mõistmist, et tegelikult me ei pea ega ole kohustatud oma ressursse – eelkõige oma elu aega, mis on niigi piiratud – igaühe peale kulutama. Tänapäeval võtame liiga palju asju iseenesestmõistetavana: seda, et meid märgatakse, et meilt küsitakse, kuidas meil läheb, mida me arvame, mida me vajame. Liiga sageli suhtume tänapäeval oma kaasinimestesse nagu klienditeenindajatesse: ta peab, sest talle makstakse. Ta peab, sest minul on vajadused, ma tahan. Ja suhtluses kristlastega: ta peab, sest ta on usklik ja usklikud ju peavad hoolima, olema abivalmid, kõik endast andma, et teistel oleks hea, ilma midagi vastu ootamata. Tegelikult – ei pea. Mitte keegi ei pea mitte midagi. Ja ei saa ka raha eest kõike osta, eriti ei saa osta ega nõuda südamlikkust ja soojust. Teenust saab. Aga kas me sellist teenust, südametut teenust, millegi ära tegemist, ka tahame, sellega rahule jääme?

Vahel virisetakse, et nn klienditeenindajad ei pööra piisavalt tähelepanu, ei lähene individuaalselt, inimlikult, soojusega. Kas ei peaks sellisel juhul mõtlema enda suhtumisele: kuidas me ise kohtleme neid, kes peaksid meid aitama, kas on meil meeles neile ka aitäh ütelda? Või ainult viriseme ja nuriseme ja nõuame?

Kui meie suur ja tähtis mina ei taipa olla tänulik oma kaasinimestele, kes on meie kõrval, kui me ei suuda märgata ja hinnata nende hoolimist ja headust, kuidas suudaksime siis märgata Jumala headust, olla Temale tänulikud?

Jeesus oma eluajal koges sageli seda, et kuigi ta imeliselt aitas väga paljusid inimesi, oli väga vähe neid, kes teda hiljem selle eest tänasid. Piltlikult öeldes: talle aplodeeriti, tema tegusid imetleti, aga ei tänatud – justkui oleks see iseenesestmõistetav, et Tema, Jumala Poeg, pühendas kellelegi oma tähelepanu, aega ja energiat. Sama kogeb igal päeval ka Jumal: Tema annab inimestele kõik, mis neil olemas on, aga Teda tänada, Talle aitäh ütelda, taipavad või viitsivad vaid vähesed.

Tänusõnadel on imeline jõud. See tähendab tänu vastuvõtjale kinnitust, et tal on, mida kinkida, et tema ja tema oskused on väärtuslikud. Me kõik vajame sellist kinnitust, tunnet, et oleme väärtuslikud, et meie elul ja tegemistel on mõte. See teadmine paneb andja, paneb kinkija tahtma anda veel, kinkida rohkem ja paremat. Tänusõnad on lihtne, kuid kaunis side andja ja saaja vahel. Tänupalve on kõigile kättesaadav ja tavaliselt esimene side inimese ja Jumala vahel.

Kuidas on meiega? Kas meie oleme aru saanud, mida tähendab sõna „aitäh“? Kas meil jätkub tarkust olla tänulikud? Tänulikud Jumalale ja kaasinimestele?

PALVE: Hea ja armuline Jumal, kõigeväeline Looja! Aita meil taibata, et ilma Sinuta ei oleks meil midagi, ei oleks tänast päeva, ei oleks meid ennastki. Õpeta meile tänulikkuse tarkust. Muuda meid tänajateks. Tänu kõigi ilusate ja heade andide eest, mida Sa kingid meie ellu igal meie päeval!

 

Kalender

E T K N R L P
4
14
17
18
21
24
25
28

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net