Nädala mõte

On alanud nädal, mil meilt küsitakse, kas me oleme ustavad Jumala andide kasutajad. Kui minult paluti selleks nädalaks mõtisklust, juhatas Jumal mind ühe mu kõne juurde, mille pidasin siis, kui meie kirik pärast pooleaastast kapitaalset siseremonti taas avati. Täna, 13 aastat hiljem, kõnetas see mind ja ma loodan, et ka Sind. Kannatlikku meelt – lugu on pikk.

„Kui armsad on sinu hooned, vägede Issand! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole. Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad“ (Ps 84:2–6).

„Kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:1–8).

„Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie“ (1Kr 3:16).

„Laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preesterkonnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu“ (1Pt 2:5).

1984. aastal valmis gruusia filmirežissööril TENGIZ ABULADZEL Nõukogude võimu brutaalsusest kohutava selgusega kõnelev film „Patukahetsus“. Filmi lõpus astub mööda teed rändur, kes küsib aknast välja vaatavalt naiselt: „Kas see tee viib pühakotta?“ Saades kuulda, et ei vii, ütleb rändur: „Milleks tee, mis ei vii pühakotta?“

Meie elu peaks olema palverännak: rännak, milles Jumala abiga muutume paremaks, milles leiame hingerahu ja rõõmu ja mis viib meid pühakotta kogema Jumala pühadust ja muutuma pühaks, otsima juhatust ja muutuma nendeks, kes juhatavad ekslejaid õigele rajale.

Mõni nädal tagasi ütles Soome kirikupäevadel üks tõsine professor: „Väike Soome rahvas ja riik suudab selles maailmas püsima jääda vaid siis, kui meid ühendavad kaks kõige olulisemat asja: meie keel ja meie kirik. Kui ükski nendest peaks kaduma, kaob ka riik ja rahvas.“

Meie siin palju väiksemal maal tuuletõmbuse käes võime vaid imestada, et meile on jäänud meie keel ja iseseisvus, et meil on oma riik. See pole enesestmõistetav. See on ime! Meid on imeliselt kaitstud ja õnnistatud.

Siinsamas lähedal möllasid vaid kaks nädalat tagasi noortejõugud. Lõhuti ja võeti kõike, mis tundus tarvilik. Paljud küsisid, nähes järgmistel päevadel oma kiriku kõrval purukspekstud kioskeid ja oma kiriku akende ees vineere: kas nad lõhkusid meie kiriku vitraažaknad? Ei! Pühakoja aknad jäeti terveks. Pärast esimest pronksiööd kattis ehitaja vitraažaknad vineeridega.

Läbi 140 aasta on Jumal seda kirikut hoidnud ja õnnistanud. Ikka ja jälle on selle maailma targad plaaninud selle hävingut, aga sündinud on hoopis midagi muud. Tänastelt tarkadelt, kes unistavad selle pühakoja lammutamisest, tahaksin küsida, kas nad nii mõtlevad ka oma emast – et kui väline kuju ei vasta nende ilunõuetele, siis sisemist ilu tähele panemata sooviksid nad oma ema kadumist.

Siin, selle pühakoja altari ees, seisis poolteist aastat tagasi ühe kloostri meeskoor. Nad laulsid väga võimsalt kiitus- ja palvelaule Jumalale. Pärast kontserti tuli nende dirigent mu juurde ja ütles: „See on imeline paik. Esimesest laulust alates me tundsime siin, kuidas otsekui kellegi käed meid kannavad.“ Jah, need on tuhandete palvetajate käed, mis siin inimlapsi kannavad. Need on Jumala enese käed, mis seda pühakoda hoiavad ja õnnistavad.

Armsad – mis te arvate, milleks lasi Jumal selle kiriku seest korda ja kauniks teha? See sündis hämmastavalt kiiresti ja kohati uskumatult õlitatult. Vastus saab olla vaid üks: Jumalal on selle kirikuga üks imeline plaan. Ta tahab siin muuta inimeste hingi ja südameid nii, nagu muutus selle pühakoja sisemus. Ta tahab muuta meid, nii nagu muutus selle kiriku altarimaal ja lühtrid. Kadus kõik määrdunu. Paulus ütleb: „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala Vaim teie sees elab.“ Meie siin teame ka seda, et üks Jumalakoda – Jumala tempel – võib olla üpris õnnetus olukorras. Põrandad ja pingid kiivas, seinad ja laed mustaks tõmbunud, pragunenud ja hallid. Orelirõdu postid mitte toetamas rasket rõdu ja orelit, vaid rippumas mõne naela abil selle rõdu küljes ja alt ära vajunud põranda kohal. Äärmiselt tuleohtlik elektrisüsteem ja kusagilt keldrist üles tõusev kummaline hais. Jah – isegi selline pühakoda võib olla paljudele väga armas, aga selles võis olla ka pilte meie enese vaimsest olukorrast. Kui see on nii, siis saagu selle Jumala templi muutumine meile kinnituseks, et ka meie muutumine on võimalik.

Ühele meie koguduse sügavalt usklikule liikmele on Jumal viimasel ajal korduvalt ilmutanud üht sünget, kuid samas lõpmata lootusrikast ja helget pilti. Ta kirjeldab seda nii: „Ma ei saa aru, mis pilt see on. Juba mitmendat päeva on mul silme ees pilt ühest kõrgest pikast toidulauast. See on kirikus. Näen seda kusagilt kõrgelt ülevalt alla vaadates. See on tohutult rikkalikult kaetud. Lausa lookas. Imeilus! Ma ei ole kunagi oma elus näinud nii rikkalikult toitu laual. Lausa kuhjadena igasuguseid väga kauneid viljasid. Püüan vaadata ja ära tunda midagi sealt laualt. Ma ei ole mitte ühtegi toiduainet, mis on sellel laual, oma siinses elus veel näinud. Kõik on nii isuäratav. Seda kõike on nii palju. Seda ei suuda meie kogudus mitte kunagi ära süüa. See tuleb ära jagada. Jätkub igaühele, kel nälg ja janu. See laud on väga kõrge. Laud on kaetud riidega, mis ulatub igalt poolt täpselt maani. See paistab olevat sinist värvi. Ta on asetatud altari ette. See ulatub poole kirikuni välja. Laud on väga rikkalikult kaunistatud. Väga ilus. Vist mingid viljad. Väga palju! Kõik on siiamaani täiesti puutumatu. Aga ma ei näe mitte ühtegi inimest sellel pildil. Täielik vaikus. See toidulaud on nii rikkalik, seda ei jõua meie kogudus kunagi ära süüa. Sellest jätkub kõigile, kel nälg ja janu. Jumalal on suur plaan! Ta tahab meid viia niisugusesse Jumala ligiolusse, mida me kunagi veel ei ole tundnud. Ta tahab ilmutada oma au inimeste keskel. Ta saab seda teha ainult nende inimeste kaudu, kes iseenesele surevad. Jumal peab saama suureks! Meid on loodud selleks, et austada Jumalat. Jumal peab saama meis kõigis valitsema KUNINGANA! Me oleme PÜHA VAIMU TEMPEL! Inimesed, kes ei tunne Jumalat, peavad meid kohates tundma Jumala puudutust. SEDA TAHAB JUMAL. Valgus tahab tulla maailma ja see saab tulla AINULT nende inimeste kaudu, kelles valitseb Jumal KUNINGANA. Jumal tahab inimesed siin üles äratada. Inimesed peavad kuulma JUMALA SÕNA! Jumal kutsub kõiki inimesi nimepidi!“

Järgmine pilt: „Kui olen näoga altari poole, siis vasakut kätt paistab hele päike. Näen tohutult palju inimesi. Nad istuvad kõik maas. Kõik on väga rõõmsad. Nad kõik räägivad üksteisega. Ma ei näe mitte ühtegi niisugust inimest, kelle näol ei oleks naeratust. Tohutu armastus! See pilt on vabas looduses, nagu oleks Iisraelis. Inimesed on vanaaegselt, väga lihtsalt riides. Ma kujutan ette, et jüngrid võisid nõnda riides olla. Ma ei näe toidulauda. Esiplaanil mäe jalamil näen suuremalt ühte inimest (mulle tundub, et see on Jeesus).Temast õhkub sõnulseletamatut armastust. Ta käes on roog, mida Ta murrab oma kahe käega. Seda rooga Ta murrab ja jagab kahele poole laiali. Seda tuleb kogu aeg juurde. Inimesed, kes on seda saanud, hakkavad samamoodi seda edasi murdma ja edasi andma. Ka kõigi inimeste käes see roog muudkui paljuneb. Ma ei näe kiriku seina! On vaid mägi, mis on paksult inimesi täis. Inimesi on nii palju, et kõik ei mahu pildile ... Inimesed vaatavad kõik üksteisele otsa. Mitte keegi ei ole üksinda. Nad istuvad ringides. Ja need ringid on veel omakorda teiste ringidega ühendatud. Nii hele päike. Sinine taevas. Meeletu armastus!“

Armsad, see on meie võimalus – kõikide võimalus, kelle elurännak on palverännak ja kelle tee toob Jumala kotta.

Laulik tõdeb: „Kui armsad on sinu hooned, vägede Issand! Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole. Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad.“

Meiegi võime täna selles kauniks muudetud Jumala hoones hüüda rõõmsasti oma elava Jumala poole. Meiegi võime igatseda ja ihaldada Issanda õuesid. Meiegi võime saada kinnitust ja jõudu siin kirikus elavalt Jumalalt ja rännata oma elurännakut kui püha teed, mis viib meid aina ligemale Jumalale ja meie ligimestele. See on ainus elamisväärne rännak ja igal meist on võimalik seda rännata.

Aitab sõnadest: vaadake kõike enese ümber ja taibake, kui imeliselt Jumal on meiega kõnelemas. Jumal, kes on armastus. Jumal, kes ütleb selle aasta ühes juhtsalmis: „Vaata, mina teen hoopis uut: see juba tärkab, kas te ei märka.“

Issand, me pole pimedad, me märkame. Märkame seda uut, mida Sa oled selles pühakojas teinud läbi paljude inimeste. Issand, muuda ka meid oma Püha Vaimu templiteks. Puuduta meid! Ärata meid! Sinule, Issand, kõigeväeline Jumal, pole midagi võimatu.

*

Õp JAAN TAMMSALU jutlus kiriku taasavamise jumalateenistusel 10.06. a. D. 2007.