Nädala mõte

 „Jumal ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen!“ Ja ta jätkas: „Ütle Iisraeli lastele nõnda: 'Ma Olen' on mind läkitanud teie juurde“.“ (2Ms 3:14).

Piiblis leidub kolm identsusväljendit Jumala kohta: Jumal on Vaim, Jumal on valgus ja Jumal on armastus. Teda iseloomustatakse paljude omadussõnadega: hea, õiglane, igavene jt. Kuid ainult need kolm väljendavad identsust: Jumal ei ole nagu vaim, vaid ongi Vaim. Ta pole ka nagu valgus või armastus, vaid ongi valgus ja armastus. Kui nüüd Jumal ütleb Moosesele Siinai mäel: „Ma olen see, kes ma Olen,“ siis tähendab see, et Jumal kui Vaim, valgus ja armastus on tõepoolest Olemas.

Jumala armastusest räägitakse kõige rohkem, see on ka loomulik, sest Jumala olemuseks ongi armastus. „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas“ (1Jh 4:16). Kuid Jeesus kinnitab Samaaria naisele, et Jumal on ka Vaim ning Teda tuleb tões ja vaimus kummardada (Jh 4:24). Jumala nähtamatust lähedalolekust räägitakse kogu Piiblis, õpetatakse seda mõistma ja sellekohaselt elama.

Mõneti on teatud seda juba muinasajast peale. Näiteks peavad paljud Aafrika rahvad Jumalat kõikjalolevaks, aga samal ajal ka kättesaamatuks. „Nad on öelnud, et kaugus Jumala ning jumalakartliku inimese vahel pole suurem kui sõrmeküünel ja sõrmenahal. Inimene, kes ei ohverda ega palveta, on aga Jumalast taeva põhjatuse kaugusel,“ kirjutab Enn Kasak. * Samas peetakse Jumalat liiga kaugeks, et otse Tema poole pöörduda, otsides vahendajaks teisi jumalikke jõude või olendeid.

Igal juhul on Jumala puhul tegemist Olemisega, mitte olematusega. Piibel teeb veel sammu edasi ja pöördub kõrvale muistsetest müütidest, kus kirjeldatakse jumalike olendite tegevust maa peal fantastilisel viisil: Jumalat ei saa näha! Näha saab ainult Tema kirkust või auhiilgust (2Ms 33:18–23). Ka taevaseid saadikuid (ingleid) saadab sageli jumalik valgussära, sellal kui Jumal ise jääb kättesaamatusse varjatusse.

Seega on Jumal olemas kui Vaim (nähtamatu, elav, personaalne), Tema olemus on armastus ja Tema tegevusest annab märku valgus ehk auhiilgus, mida mainitakse paljudes usundites, rääkides Jumalast kui Taevaisast või Valguseisast. Piiblis öeldakse, et valguste Isalt on pärit iga täiuslik annetus ja tunnetus (Jk 1:17). „Tema ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme“ (Ap 17:27–28).

Kuid meenutame: Jumal on mitte „nagu valgus“, vaid Ta ise ON valgus! Seda väljendatakse samastava nimisõnaga: „Jumal on valgus“ (1Jh 1:5). Seega näitab jumalik valgussära, mida tuntakse ka religioonide maailmas ning sageli kirjeldatakse Piiblis, kuidagi Jumalat ennast. Teisisõnu on siiski võimalik Jumalat ka näha – näha Teda kui valgust, st Jumalat mitte Tema olemises või olemuses, vaid tegevuses (kreeka k energeia). Ortodoksi kirikus on kujundatud koguni õpetus „jumalikest energiatest“.

Meenub, kuidas üks noor naine, kes oli hiljuti ärganud kristlusele, küsis mult: „Kas pole nii, et kui lugeda õigeusu autorite tekste, siis mingi kummaline valgus hakkab kusagilt kiirgama?“ Olin nõus ja küsisin järele ka ühelt ortodoksi preestrilt, kes seda samuti kinnitas. Jumalast kui valgusest või Temaga seotud valgusest on kõnelnud filosoofid ja prohvetid, seda valgust on ekstaatiliselt kaenud askeedid ja müstikud. Mitte ainult õigeusklikel, vaid ka teiste kirikute rahval on kogemusi Jumalast kui valgusest.

Selliste kogemustega on seotud ka Kristuse kirgastumispüha, mida pühitsetakse 6. augustil. Jumaliku valguskiirguse eriline ilmutus toimus Jeesuse muutmisel kõrgel mäel (Taboril), kus Ta pale hakkas kiirgama ja riided hiilgama (Mt 17:1–9). „Me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust,“ meenutab seda Johannes (Jh 1:14). Peetrus aga toonitab, et jüngrid pole Kristuse kirgastumisest rääkinud „müüte jäljendades“, vaid „näinud oma silmaga“, kuidas Ta ilmutas „kirkust Jumalalt Isalt“ pühal mäel (2Pt 1:16–18). Tegemist on ajaloolise sündmusega, erakordse ilmutusega Jumala auhiilgusest – Sõna oli saanud lihaks, Vaim materialiseerunud. Jüngritel oli hea olla ja nad soovisid jäädagi mäele telkima (arvatavasti oli ka soe suvine aeg). Kuid nagu Moosesel tuli Siinailt alla tulla ja kuulutada rahvale Jumalat, kelle nimi on Mina Olen, tuli jüngritel saata Jeesust ristiteel ning tunnistada Tema ülestõusmist, sest alles pärast maiseid ülesandeid saame taevavalgusse.

Mida kõik see ütleb meile? Esiteks, et Jumal on olemas. Usk ei ole subjektiivne, vaid ühtlasi objektiivne. Teiseks, et Jumal on tõepoolest valgus. Kuid mitte tavaline valgus, vaid Ta elab „ligipääsmatus valguses“ (1Tm 6:16), mida inimene võib Jeesuse sõnul näha saada seesmiselt puhastudes. „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat“ (Mt 5:8). Erakordsel viisil on jumalikku valgust nähtud müstilistes nägemustes, kus hõreneb vahesein taeva ja maa vahel. Sarnast olukorda peegeldavad ka nn surmalähedased kogemused, mida on inimesed läbi elanud kliinilise surma seisundis, kirjeldades taas ärgates hinge kehast lahkumist, enda eemalt nägemist, tunnelit ja eredat valgust, taevaolendeid ning Jumala armastuse personaalset kohalolu. Nagu ütleb John Burke, kogetakse seal sageli Jumalat kui „Elavat Valgust, mis on kui kõigest kaunist kiirgav armastus.“ ** Kuid inimesed on maisesse ellu tagasi saadetud, kus neil tuleb veel olulisi ülesandeid täita.

Meie ülesanded sarnanevad jüngrite ja surmapiirilt tagasitulnute omadega. Sarnaselt nendega ei ole meilgi võimalik maistes tingimustes jumalikku lähedalolu lihtsalt naudisklema jääda, vaid tuleb – piltlikult väljendades – usulise kogemuse kõrgmäelt alla siirduda oma kohustusi täitma. Seda on kogenud paljud, kuidas usutee alguses kerkinud võimsaid kogemusi tõrjub hiljem üksluine ja vaevarikas argipäev. Kuid sealgi pole Jumal kaugel, kandes omas headuses hoolt meie eest. Jeesuse sõnul saab taevane valgus enamasti nähtavaks just heategude kaudu: „Teie olete maailma valgus,“ ütleb Ta oma jüngritele. See valgus paistab „häid tegusid“ tehes ka inimestele maailmas (Mt 5:14–16).

Seega, kui sa ei oska muud teha, siis tee head! Headuse valguse läbi hõlmab Jumala armastus meid taevasesse vaimuosadusse. Jumaliku valguse nägemise kõrgkogemusi kingitakse meile lisaks Tema armust õigetel hetkedel.

Kirgast suvenädalat!

-------

* Enn Kasak, Iidne tähetarkus. Tallinn 2003: Argo. Lk 76.

** John Burke, Milline on taevas? Surmalähedased kogemused, Jumala lubadus ja meid ootav igavene elu. Tallinn 2020: EKNK Toompea kogudus. Lk 207.