Nädala mõte

„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10).

Matsin kord ühte inimest, kes oli omaste sõnul kolmekordselt kõva mees: kõva ärimees, kõva naistemees ja kõva viinamees. Mõnede arvates kindlasti kadestamisväärt mees! Ta ise hindas oma elu aga kriitiliselt. Kunagi juhtis ta suuri ettevõtteid Berliinis, Pariisis ja Torontos, samuti Rootsis ja mujal. Oli väga lahtise peaga. Naistest pikemalt ei rääkinud. Napsud maitsesid talle hästi. Ta oli pärit kiriklikust perest, ristitud ja leeritatud. „Kõva usumees“ ei saaks tema kohta iial öelda, seda ta ei olnud. Kuid elu üle järele mõtlemine pani teda aeg-ajalt kirikus käima ning kirikuõpetajaga vestlema. Mõned päevad enne surma ütles ta naisele, et talle ei ole enam palju aega jäänud. Lahkus äkitselt 72-aastaselt.

Kelle kohta ütleb Jeesus sõnad: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut?“ Need paistavad hästi sobivat tähendamissõnaga kadunud pojast. Too oli täiskasvanuks saades rinna puhevile ajanud ja alustanud iseseisvat elu, kuid armastas liiga palju lõbustusi. Nii laristas ta maha isa käest saadud raha ja sõi viimaks koos sigadega, enne kui ta alandlikult koju tagasi vantsis. Ta ei olnud edukas ärimees. Vägijookidest tema puhul ei räägita. Kuid vanema venna sõnul, kes võis vallata lisainformatsiooni, olid temagi elus olulist rolli mänginud naised (Lk 15:30). Teame seda lugu, kuidas isa kadunud pojale vastu jooksis ja pisarsilmil kõik andestas. See, kes oli kadunud, sai päästetuks.

Tegelikult ütles Jeesus oma sõnad seoses Sakkeuse pöördumisega. Too oli tolliametnike ehk tölnerite ülem, kes oli rikkaks saanud mitmesugust meelehead välja pressides, kasutades ära piirivalvurite positsiooni piiriületajate suhtes. Teataval määral on pististe ja altkäemaksude andmine iseloomulik kogu traditsioonilisele kultuurile – ükskõik millisel maal. Aga kui see avalikuks tuleb või summad lähevad liiga suureks, siis on ikka tulnud ka pahandusi. Sakkeus oli omal alal edukas ja suuri pahandusi ei olnud, kuid vaikides tunti teda kui patust meest (Lk 19:7). Varandus ei olnud aga Sakkeust pimestanud ja miski pani teda Jeesust otsima – nii ta leidiski kohtudes Temaga pääsemise.

Koduteed ei leia kõik eksijad. Peetrus salgas maha, et ta tunneb Jeesust, kuid nuttis, kahetses ja leidis tagasitee. Äraandja Juudas küll kahetses, kuid see ei viinud teda Jeesuse juurde, vaid ta viskas oma hõbeseeklid templimäele ja poos enese. On teisigi meeleheitest hukkunuid, kes ei leia Jumalat, kes elavaks teeb.

Teed Jumala juurde pimestavad ka maised suhted ja varad. Üks edukas põllumees Piiblis, kes korjas suure saagi, ei mõelnud üldse Jumalale, vaid ainult sellele, kuidas iseendaga rahul olles avardada tootmist: „Hing, sul on tagavaraks palju vara,“ ütles ta, „ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad“ (Lk 12:18j). Teine rikas ärimees laskis leivapalukesi oma laualt vaesele Laatsarusele anda, tundmata samuti muret suhtlemisest Jumalaga – pärast ta kahetses ja tahtis hoiatada oma vendi, et need Jumalale mõtleksid. Sest kui me ei leia Temaga osadust maises elus, siis ei ole meil seda ka surmajärgses elus (Lk16:19jj).

Selliseid inimesi, rikkaid ja vaeseid, kelle süda on jäägitult kinni maiste asjade ja suhete ning ilmalike eesmärkide küljes, on olnud kõikidel aegadel. Kõik ilmalikud üritused ilma Jumalata – olgu või inimkonna õnne nimel – on alati nurjunud. Ka praegused globaalsed mässud, mis lähtuvad inimhulkade rahulolematusest, nurjuvad, kui ei hoolita Jumalast. Aga inimeste süda, olgu need inimesed rikkad või vaesed, võibki olla kaugel Jumalast ja otsida veel põhjendusi, et „moodsal ajal“ ei tulevatki enam Temaga arvestada.

Mida sellistele inimestele öelda? Kuidas neile selgeks teha, et nad on kõigest hoolimata ikkagi „kadunud inimesed“? Kuidas võiksid nad taipama hakata, et Jumal on päriselt olemas ja meie suhtest Temaga sõltub meie igavik? Kuidas veenda materialisti, et elus on ka muid eesmärke kui majanduslikud huvid? Kuidas panna ateisti nägema, kui piiratud ta tegelikult on? Jõuga ei veena kedagi kunagi milleski. „Ekslik on ka nende seisukoht,“ nagu kirjutab Paul E. Little, kes „püüavad juhtida inimesi targutamise teel taevariiki. See on võimatu. Sama hästi võiks veepüstoliga kivimüüri augu puurida.“ Inimese süda on kange ja mõistus on kange südame teenistuses. „Ilma Püha Vaimu tegevuseta ei saa ükski inimene uskuda. Aga evangeelium ja Jumala suhe inimesega nõuavad vahel ka mõistuspärast seletust ja seda kasutab Püha Vaim kui ühte vahendit inimese valgustamiseks.“ *

Üheks laialt levinud omaduseks on mõtlemine pooleli jätta, mõelda ainult maistele antustele ja teha nägu, nagu kõik oleks korras. Olgu peale, see on võimalik. Mispärast sellised inimesed aga peavad ennast mõistuspärasteks inimesteks – ja sageli just sellised peavadki end ainsateks mõistuspärasteks inimesteks –, see jääb mulle mõistatuseks. Sest see on ju ülimalt mõistusega vastuolus, kui mõtlemine lihtsalt pooleli jätta. Need inimesed, kes on valmis lõpuni minema ja kaugemale mõtlema, on tihti leidnud tee Jumala juurde. Jeesus ütleb: „Kes minu juurde tuleb, seda mina ei lükka välja“ (Jh 6:37). Sageli ei ole Jeesuse juurde lihtsalt mindud või pole Tema kandvat osa jumalariigi tulekus taibatud. Ent need, kes on valmis lõpuni otsima, on tee Jumala juurde Jeesuse kaudu viimaks leidnud.

Mida Jeesus ise õpetab äratundmiseks, kuhu meie kuulume? Kus on sinu varandus, seal on sinu süda (Mt 6:21 Lk 12:34). Kuidas saada inimeste mõtteid avardada kaugemale maistest varadest, et need tõuseksid taeva poole? Mingi „tunnetus“ peab meis tekkima, mingi kadumaminemise kogemus ehtsast elust. Jeesuse sõnul leiavad vaesed tee Jumala juurde kergemini, sest neid ei varjuta rikkus, kuid samuti kõneleb Ta rikastest, kes pääsesid jumalariiki. Kui vaesem inimene kadestab rikkamaid, siis näitab see, et tema süda on vägagi rikkuse küljes kinni. Mis tahes revolutsioonipuhangute korral tuleb seega küsida, kui palju need taotlevad õigustatud viisil õiglust, kui palju aga kutsuvad ekslikult mässama Jumala vastu, tuues kaasa hävingut inimeste elule ja hingedele.

Kuidas võiks Jumal hinnata kõiki neid „kõvasid mehi“ (või ka naisi), kellele sai otseselt või kaudselt osutatud? „Mehe viha ei soeta õigust Jumala ees“ (Jk 1:20). See, et me kadestame kedagi või vihastame õiglusetuse tundest, ei anna veel õigust Jumala ees. Maailmas on palju vigu, mis väärivad kaotamist, kuid Jumalale lähemale saame me seal, kus oleme pigem enda peale pahased ja soovime ümbermuutumist. Ega meistki maailma pahed ole kõrvale jäänud ja enamgi oleme võlglased Jumala ees. Pigem jõuda kriitilisele äratundmisele vildakuste suhtes enda elus, kui rünnata aina teisi inimesi.

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut – see tähendab et neil, kes tunnevad end kadununa, on selgem pilk oma olukorrale Jumala ees. Nad tunnevad ära oma patu ja samas näevad, et Jumal on tõesti hea ja armuline – nad näevad seda, mida inimesed, kel asjad näivad olevat korras, ei pruugi kogeda. Ja sellega tunnevad nad Jumalat paremini, sest Tema põhiolemuseks ongi armastus ja arm, mis jääb suletuks teistele.

Mida mina tahan öelda selle jutuga? Tahan öelda, et meil tuleb tahta sama, mida tahab Jumal, „kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4). Kui me tahame patuste karistamist, siis tahame seda, mida ei taha Jumal, kes üksnes vastumeelselt laseb meelt mitte parandanud inimestel uppuda oma pattudesse. Sarnaseid omadusi, nagu alguses osutatud ärimehel, kes kauples laias maailmas, võib leida kõikjalt, ka riigijuhtide elust. Donald Trump oli kõva ärimees, Bill Clintonile meeldisid daamid, Boriss Jeltsin oli napsumees. Ma usun või vähemalt tahanuskuda, et nad kõik oskasid – hoolimata oma inimlikest omadustest – vaadata õiges suunas, Jumala poole.

Ainult Jumal on kohtumõistja, kes näeb inimese hinge – meie saame tähelepanekuid teha vaid inimeste käitumise põhjal. Ja me saame paluda enda ja teiste pärast sellega seoses, mis puudu jäi või jääb, kui oleme aru saanud, et Jumal on ülimalt hea ja armuline nende suhtes, kes talle avavad oma hinge ja südame. Jah, tõesti, Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut! Kes Tema leiab, pole iial kadunud.

* Paul E. Little, Miks ma usun? Tallinn 1996: lk 7.