Nädala mõte

Lk 2:25–32: „Vaata, Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“ Aamen.

On hea, kui meil on veel midagi oodata – midagi olulist, mille nimel tasub pingutada, ennast kokku võtta, mitte käega lüüa. Mäletan, kuidas mu üsna viletsa tervisega isa endale edasi elamiseks aina uusi ja uusi eesmärke püstitas. Ütles, et tahab näha oma esimese lapselapse sündimist. Seejärel teatas, et tahab ära näha tema koolimineku, siis oma lastelaste koolide lõpetamise. Niisamuti tahtis ta veel näha paljusid kevadeid, suvesid ja sügiseid, et saaks jälle sõita rattaga metsa, korjama loodusande ja abikaasale lilli. Ta mitte ainult ei püstitanud uusi eesmärke, vaid tegi väga palju selleks, et ta vaim ja ihu võiksid vastu pidada.

Neuroloog ja psühhiaater VIKTOR E. FRANKL on oma raamatus „... ja siiski tahta elada“ kirjutanud: „Kes ei suuda enam uskuda oma tulevikku, on kadunud hing. Loobudes tulevikust, kaotab ta vaimse pideme, laseb end käest ja variseb kokku nii kehaliselt kui hingeliselt.“ Jah, see, kes usub tulevikku, kes teab, et elu on Looja kingitus ja et igal silmapilgul on mõte, on võimeline välja kannatama ka ränkraskeid olusid. See, kellel on MILLEKSKI elada, kannatab välja peaaegu igasuguse KUIDAS ELADA.

Luukas kirjutab Siimeonist, kes ootas jumalarahva lohutust ja uskus, et ei sure enne, kui on näinud Issanda Messiat. Luukas väidab, et see vana mees oli vaga ja õiglane ja tema peal oli Jumala Püha Vaim. Selliseid inimesi saab vist Püha Vaim lihtsalt juhatada. Nad on taevale – Jumalale – avatud. Püha Vaim juhatab ta Jumala templisse siis, kui Maarja ja Joosep toovad sinna Jeesuslapse. Luukas kirjutab: „Ta võttis Jumalat ülistades Jeesuslapse sülle.“ Miks annab Maarja oma sülest nii mõõtmatult hinnalise varanduse selle võõra kummalise vana mehe sülle? Miks Joosep seda ei takista? Sellel ei ole ühtegi head inimlikku seletust. Nad kõik olid seal vist ühel lainel. Neid kõiki juhtis ühe Jumala Vaim.

Mäletan, et viis aastat tagasi küünlapäeval sündis Toompeal Neitsi Maarja nimelises toomkirikus uue peapiiskopi URMAS VIILMA ametisse pühitsemise ja asetamise pidulikul jumalateenistusel paljudega seesama. Kas oli põhjus maailma paljude kirikupeade koosolemises või paljude ühises sügavas palves, et Püha Vaim tuleks ja täidaks palvetajaid, või paljude asjade koosmõjus – vaid Jumal teab vastust, aga midagi väga erilist kogesid seal sellel küünlapäeval väga paljud. Paljude nägudes säras armulaualt minnes rõõm, paljude pilgud olid kuidagi äraseletatud. Nii võimsalt kõlasid laulud. Näen sedasama pidevalt ka Tallinna Jaani kirikust armulaualisi teele saates.

Kaks tuhat aastat tagasi ülistab Jeruusalemma templis vaga ja õiglane Siimeon, Jeesuslaps kätel, pilk taevasse tõstetud, Jumalat ja ütleb: „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.“

See silmapilk oli eriline – püha. Vaga ja õiglane Siimeon nägi – kaugemale. Ja siis tuli veel keegi – 84-aastane naisprohvet Hanna. Nähes Jeesuslast, ülistas temagi Jumalat ja kõneles Jeesusest kõigile, kes ootasid Iisraeli lunastust. Mõlemad vanakesed ülistasid Jumalat, sest nad olid näinud ja kogenud imet.

Kuidas on meiega? Kuidas meie suhtume imedesse? Kas näeme neid vahel? Või oleme kaotanud sellesse usu? Mõtleme, kuidas selle halli eluga kuidagi hakkama saada? Jätkuks leiba? Jätkuks tervist? Saaks ülekäiguradadelt nõnda üle, et keegi ei sõidaks otsa ... Mis imedest sellises hallis argipäevas rääkida!

Kuid aastatuhandete tagant tuleb täna meiegi juurde üks kummaline mõte: kas ka minu elus sünnib imesid või on see vaid üks vana, aegunud mõiste, millest veel vaid kirik kõneleb? Ja mõte alustab arglikku astumist: kevadine ime, külvamise ime. Kasvuaeg, õitsemine – suur ime. Ja sügise ime, et jälle saab midagi korjata. Ja talvine ime – et elame selle kummalise aja jälle üle, mis on teistsugune kui kunagi, kui lumi langes lehtedele. Nüüd on tihti teistpidi.

Selle aasta küünlapäev on olnud eriline. See on ka Tartu rahu ime sündimise sajas aastapäev. Meie väikesel rahval on ajaloost võimalik meenutada üht ilusat hetke – seda, kuidas ühel küünlapäeval kirjutas ühe meist palju suurema riigi esindaja alla lubadusele, et see riik iial enam ei tule meie hoovile tüli norima. Olen kindel, et see ei ole juhus, et see sündis just küünlapäeval. Kui Jumal on meie rahvale valguseks, mida nähakse, milles käiakse, on see rahvas õnnistatud ja kaitstud.

Tegelikult on iga päev imesid täis: on inimesi, kes siiski hoolitsevad, tulevad, panevad tähele isegi siis, kui valimiste aeg on läbi. On sõprust ja südamesoojust – kõigest halvast hoolimata. Head on enam kui halba – muidu see maailm ei püsiks. Kas paneme kõiki neid imesid tähele või aina ruttame kurva näoga edasi, muretsedes paljude asjade pärast ja muretsedes isegi asju?

Jah, tegelikult koosneb ka meie elu igal päeval ja hetkel suurtest ja väikestest imedest. Võtame appi ELLEN NIIDU read:

Hea uskuda on mõnda väikest imet
ja teada mõnda väikest laulu peast.
Suur ime juhtub õige harva nimelt
ja aariat ei laulda nii heast peast.
Mis viga väikest salmi ümiseda,
et täiemaks saaks mõni tühi viiv.
Suur ime võib sust mööda tümiseda
kuid väikene on ühtepuhku siin.

Kui Joosep ja Maarja tulid Jeesusega templisse, sündis paljudega suur ime ja Jumalale lauldi siis kiitust. Äkki peaksime ka meie tähele panema neid imesid, mida oleme kogenud, mida meile tänagi pakutakse? Ka seda, et saame siin selles kirikus olla koos, et on valgust, et pimedus taandub ja meiegi võime kogeda Jumala ligiolu imet. Seda, et suur ime ei tümise meist siin mööda, kui tuleme pühakotta, kui oleme avatud, kui peatume, võtame aega, taipame tänada.

PALVE: Issand, me täname Sind – see elu on imede ilm! Sinu kannatlikkus ja armastus on ime. Sinu poolt kingitud iseseisvuse ajad meie väikesele riigile on imed. Sinu rist jutustab suurimast imest – meie eest, meie kõigi eest andsid Sa kõik, et meie võiksime elada igaveses imes, et siis, kui tuleb aeg siit minna, võiksime siinsest rahuga lahti lasta, teades et midagi imelist on veel ees. Kingi meile seda usku! Aamen.