Nädala mõte

Ps 130: „Ma ootan Issandat, mu hing ootab, ja ma loodan Tema sõna peale. Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut. Iisrael, looda Issanda peale, sest Issanda juures on heldus ja Tema juures on rohke lunastus! Ja Tema lunastab Iisraeli kõigist Tema pahategudest.“

Ühe isani jõudsid sõnumid sellest, millisesse armetusse olukorda on tema kodunt lahkunud poeg võõrsil langenud. See täidab isa südame sellise murega, et ta ei jõua ära oodata, millal ta poeg mõistusele tuleb ja koju tagasi pöördub. Isa teab, kuhu ta laps on vajunud, ja taipab, mis võib teda peagi tabada, ja ta saadab sulase oma poega otsima. Sulane leiab kadunu ja ütleb talle edasi, et tema isa süda on murest lõhkemas. Ta lisab, et isa tahaks täita oma poja suurima soovi. Isa on lootnud, et äkki ei ole ta pojal olnud julgust enam koju tagasi tulla. Äkki ta ütleb oma suurima soovina selle välja, et ta tahab tulla koju. Poeg aga vaatab oma katkistele saabastele ja ütleb, et isa võiks talle uued soojad saapad saata, mõtleb siis veidi ja lisab, et kasukat oleks ka vaja ja uut mobiili.

On advendiaja viimased päevad. Ootuseaeg on lõppemas. Kas oleme osanud ootuseajas oodata või pole meil olnud selleks aega – on olnud liiga kiire? Kas oleme taibanud, keda selles ootuseajas oodatakse? Kord, kaks tuhat aastat tagasi see juba juhtus. Ootajad muudkui ootasid. Oodatu tuli nende keskele väikese lapsena, kuid nemad ei avanud oma kodude uksi. Oodatu kõneles neile hämmastavaid sõnu, tegi imesid, ravis haigeid, tõi lahkunuid tagasi. Oodatu elas ootajate keskel, sirutas käe süütunde ja ülekohtu all maadligi vajunutele, vaigistas tormi merel ja inimsüdametes, aga paljud ootajad ei taibanud, et Tema ongi oodatu. Mõned taipasid. Rändasid pika tee, et Temaga kohtuda, või kisendasid pimedatena nii kaua, kuni nende hääl kostis neist mööda mineva Oodatuni. Ta peatus siis ja küsis: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?“ Pime palus, et ta saaks jälle nägijaks. Ja Jeesus täitis selle soovi. Sama võib sündida ka täna. See, et Ta täidab meie südamesoovi.

Leelo Tungal on kord kirjutanud:

„Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele:
vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,
uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,
solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,
öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama ...
Tahaks öelda: Kõiki neid. Tegelikult tead: ka meid.“

Jah – Tema tuleku mõte, keda ootuseajas oodatakse ja kelle päralejõudmisest jõuludes räägitakse, on just selles. Ta on tulnud meid lunastama. Ta on astunud kõrgustest alla ja kummardunud meie kõrvale just sinna, kus me oleme. Ta on sirutanud oma käed meie kõigi poole. Kas oleme seda taibanud? Jumal ise on taevastest tulnud, et meid üles tõsta, kui oleme langenud. Ta on tulnud meid tervendama, kui oleme haiged, kuulama meid, kui hüüame Tema poole. Ta ei ole tulnud maailma hukka mõistma. Ta ei ole tulnud meid häbistama. Ta ei tulnud siin lihtsalt ringi vaatama või meie liigagi asju täis kodusid uute asjadega täitma. Ta tuli selleks, et meid päästa. Ja meilgi pole mõtet vaid ohutuna tunduvast kaugusest vaadata või Teda suure kotiga kord aastas külas käivaks jõuluvanaks mõelda. Meil on mõtet seista Tema ees ja paluda, et Tema meid vabastaks patust ja selle tagajärjest – halvavast hirmust, mis ei lase meil saada nendeks, kelleks Jumal meid kord mõtles.

Meie suurim viga võib olla selles, et me ei taipa, kui ilusaks me võiksime muutuda, kui me laseksime sellel sündida – laseksime Oodatul ennast lunastada kõigist meie pahategudest. See on võimalik, sest ISSANDA JUURES ON HELDUS JA TEMA JUURES ON ROHKE LUNASTUS!

*

(Foto: Tarmo Tilsen)