Nädala mõte

Jh.21:16: „Jeesus ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“

Ülestõusnud Jeesus küsib kolmel korral Teda salanud Peetruselt, kuidas on lood tema armastusega. Lõpuks muutub Peetrus kurvaks. Ta taipab.

Kas meiegi taipame sel nädalal, kui kõneldakse suurimast, armastuse käsust, et oleme võlglased? Oleme võlgu armastust nii inimestele kui ka Jumalale.

Kahel korral, kui Jeesus on Peetruselt küsinud, kas Tema jünger Teda armastab, pole Peetrus Talle julgenud vastata, et ta armastab Jeesust. Ta vastab, et Jeesus on talle armas. Kolmandal korral kasutab Jeesus oma küsimuses Peetruse kahes vastuses kõlanud sõna: „Kas ma olen sulle ARMAS?“ Ja siis muutubki Peetrus kurvaks. Kas Jeesus kahtleb isegi selles?

Kas meiegagi on täna samad lood? Kui peaksime ausalt vastama küsimusele, kas oleme armastanud Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast, kas julgeksime siis väita, et see on olnud just nii? Mõni meist ehk vastaks kurvalt, et ta pole iseennastki suutnud armastada. Teine vast vastab, et armastus on liiga suur sõna selle kohta, kuidas Tema on suhtunud inimestesse ja Jumalasse. Hea, kui nende olemasolu aeg-ajalt meeldegi tuleb ja kui mõnda inimest väljagi kannatada suudad. Suhe Jumala ja ligimestega on tavaliselt üsna pealispinnaline. Süda on harva sõnade ja tegude lähedal. Ei kujutagi ette, mis minust saab seal, kus tuleb anda aru isegi igast tühjastki sõnast, mida olen öelnud, ja siis, kui tuletatakse meelde mu sõnu, millega haavasin, mõistsin kohut ja mu tegemata jäetud heategusid, ütlemata jäetud tunnustavaid, tervendavaid sõnu.

Peetrus ütleb lõpuks Jeesusele: „Issand, Sa tead kõik, Sina tead, et Sa oled mulle armas.“ Ja selle peale kinnitab Teda Jeesus sõnadega: „Ole mu lammaste karjane“. Jah, Tema teab ja meil pole mõtet ennast õigustada, teisi süüdistada. On hea, kui tunneksime kurbust. Ja meiegi peaksime olema karjased – head, hoolivad, armastavad ja halastavad karjased, ja aeg-ajalt me oleme seda suutnud. Mõnikord oleme ehk ka Peetruse kombel oma võimeid üle hinnanud ja komistanud. Aeg-ajalt oleme olnud kui kiskjad või ükskõiksed ja laisad karjased, kes on kartusest jätnud kedagi kaitsmata või surunud tärkava armastuse alla. Ja me teame, et on keegi, kes seda kõike teab, aga me teame vist sedagi, et Tema on Armastus. Tema, kes andestas Peetrusele ja lasi tal, ekslikul, kasvada esimeseks apostlite hulgast, suudab andestada ka meile ja juhtida meid armastuse ja elusama elu rajale. Tema teab meist kõike ja Temal on meilegi mõeldud elu, mis jääb – igavesti.

Head teed, kurbust, mis toob meeleparanduse, ja julgust, mis välistab hirmu.