Nädala mõte

„Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles.“ Marta ütles talle: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Jeesus ütles talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?““ (Jh 11:23–26).

See, mida ütles Jeesus Martale, võtab kokku ristiusu rõõmusõnumi, on vastuseks kristlaste usule ja lootusele – aga mitte ainult nende omale. See annab vastuse ja juhatab teed üldinimliku igatsuse täitumise poole – igatsuse poole elada igavesti. Jeesus esitas pärast oma sõnu Martale küsimuse: „Kas sa usud seda?“ Mina küsin täna: „Kas sina usud Jeesuse tõotust surnuist ülestõusmisest ja igavesest elust?“ See on küsimus, mille Jeesus esitab igaühele, kes tahab saada Tema õpilaseks ja pärida igavest elu.

Jeesus kingib meile oma ristisurma kaudu võimaluse võita surm, pärida igavene elu, elada igavesti. Kuid kas me oleme valmis selle anni vastu võtma? Kas me usume? Sest Jeesuse sõnadest tuleb välja, et selle igavese elu anni saavad üksnes need, kes Temasse usuvad. Ta ütleb: „Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ Seega üksnes usk, üksnes jaatav vastus sellele Jeesuse küsimusele annab kõigele sellele, mida me kristlastena teeme, meie elule ristiinimesena, sisu, mõtte ja eesmärgi. Paneb sellele pitseri. Just võimalus võita surm, pärida igavene elu, on parim ja tähtsaim, mida usk saab anda. Ristiusu mõtteks ja sihiks maa peal ei ole kõrgete moraalinormide kehtestamine kümne käsu täitmise kaudu. Ei too ristiusk ebaõiglusest, kannatustest, valust, muredest ja ebameeldivatest kohustustest pääsemist selles elus, nagu paljud seda loodavad. Isegi surevad kristlased nii nagu teisedki inimesed ja nende ihud pannakse hauda nii nagu uskmatutelgi. Kuid see, mida tähendab surm ja mis sünnib edasi, on usklike ja uskmatute puhul erinev.

Seda, et surm ei ole inimese eksistentsi lõpp, et elu jätkub ka pärast surma, seda on uskunud inimesed läbi aastatuhandete, juba ammu enne Kristuse sündi. Usust elusse pärast surma kõnelevad meieni jõudnud pärimused erinevatest kultuuridest. Arheoloogilistel väljakaevamistel on avastatud, et ammustel aegadel on pandud surnutele hauda kaasa mitmesuguseid tarbeesemeid, mõnel pool teisi inimesigi, teenijaid, et teispoolsuses oleks võimalik uus majapidamine rajada ja elu võiks edasi minna nii nagu varemgi. Juudidki uskusid, et Jumalal on meelevald nii elu kui ka surma üle, uskusid, et suhe Jumalaga ei saa niisama lihtsalt katkeda. Vana Testamendi tekstides on mitmeid kohti, mis kõnelevad surnuist ülesäratamisest.

Martagi ütleb Jeesusele: „Ma tean, et mu vend tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Mida siis annab usk Jeesusesse, kui ülestõusmine toimub kunagi kõigi jaoks niikuinii?

Võtmesõnaks on siin mõiste „kunagi“. See väljend on äärmiselt ebamäärane. Meid ei lohuta ega julgusta mingi ebamäärasus kusagil määramata tulevikus. Kardame, et me ei jõua selle kunagi kättejõudmist ära oodata. Et elada, tõeliselt ja julgelt elada, et teha oma elus otsuseid, vajame me kindlust ja lootust vähemasti kõige olulisemates küsimustes, juba nüüd ja praegu.

Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ Jeesus oma eluga, oma sidemega oma Taevase Isa, Jumalaga, tõi surnust ülestõusmise, elu võidu surma üle, ebamäärasest ja ebakindlast „kunagist“ kaasaega, olevikku, tõi selle päeva, mil Marta ja teised Laatsaruse lähedased olid leinas. Jeesus toob ülestõusmise ja igavese elu ka meie olevikku, meie tänasesse päeva. Toob ka minu ja sinu jaoks. Toob igaühe jaoks, kes Temasse usub.

Ristimisel öeldakse meie üle Jeesuse tõotus, mille ta kord oma õpilastele, neile, kes Temasse uskusid ja Tema järel käisid, andis: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“(Mt 28:20). Seega on igal meie päeval ja igal meie hetkel meie juures ülestõusmine ja elu, on Jeesus, kes on kandnud ristisurmas meie patud ja kellel seetõttu on pattude andeksandmise õiguse kaudu surmastki väljapääs. See tähendab piiri kaotamist elu ja surma vahel. See tähendab mõistete „elu“ ja „surm“ senise tähenduse, senise sisu kaotamist. Surmast saab vaid lävepakk üleminekul elu uude etappi – igavesse ellu Jumala läheduses, kus sünnib täielikult Tema hea ja armuline tahtmine.

Jumala Poeg on meie juures juba nüüd ja praegu, kõneleb meiega palve, pühakirjasõna ja sakramentide kaudu. Juba praegu, juba täna on meil Tema kaudu igavene elu. See teadmine ja usk annab meile võimaluse elada n-ö täiega, elada julgelt, elada vabana hirmust tuleviku ees, surma ees.

Eesti 2013. aasta eurolaulus on sõnad, mida olen kasutanud mõnikord matusetalitust alustades: „Iga uks, mis kord sulgub, see avaneb taas. Veel sulab jää ja õide puhkeb raagus puu. Iga lõpp ei ole muud kui algus uus. On vaja ööd, et päev tooks valguse, et uus saaks alguse. Mis möödund, jäägu kaugele, et uus saaks taas alguse.“

Kaunid sõnad. Aga – kas sa usud seda?