Nädala mõte

Alanud nädala juhtmõtteks meie kiriku kalendris on palve ja usk. Vangistatud Ristija Johannes laseb oma jüngritel Jeesuselt küsida: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ (Mt 11:3)

Olla see, kelle lootus ei kustu ka siis, kui sind viiakse tõe kuulutamise eest kõrbeavarusest pimedasse vangikongi.

Olla see, kes ei lakka uskumast, et see, kes lubas tulla, tuleb! Isegi siis, kui peab ootama kaua, kas või elu lõpuni – Tema tuleb. Ja täidab oma tõotused.

Rääkisin Kanadas naisega, kes oli kord Saksamaal sõjapõgenikuna olnud oma paljude lastega ühe saksa naise juures korteris. Ühel päeval jäi ta väga haigeks. Kõige väiksem lastest vajas veel rinda, aga haigus oli ema murdnud voodisse. Korteriperenaine kutsus arsti. Arst teatas, et tegemist on kopsupõletikuga, aga ta ei saa aidata, kuna ravimeid on vähe ja sellel põgenikul pole raha, et rohu eest maksta. Saksa naine võtnud kõik oma säästud, andnud arstile ja teatanud, et ravigu ta see haige terveks, sest need lapsed vajavad oma ema. Kui terveks saanud ema imestanud võõra sakslanna ohvrimeelsuse üle, öelnud too, et tema ainus poeg viidi sõtta ja ta ei tea, mis on temast saanud, sest kaua pole Venemaalt tulnud enam ühtegi kirja. Ema ütles, et ta arvab, et poeg sattus vangi, ja lisas: „Ma aitasin sind ja sinu lapsi ja ma loodan, et äkki seal kaugel Venemaal aitab mõni vene ema minu poega.“ Läksid aastad. Eesti ema jõudis oma kuue lapse ja mehega Kanadasse. Ühel päeval sai ta kirja Saksamaalt. See saksa ema kirjutas oma aastatepikkusest lootmisest ja ootusest, ilma et oleks saanud pojalt ühtki elumärki. Ühel päeval aga koputas keegi ta kodu uksele. Seal seisis tema vangilaagrist koju jõudnud poeg, kes kõneles oma emale ühest vene emast, kes oli talle iga päev toonud ühe viilu leiba. Poeg uskus, et just need leivaviilud aitasid tal üle elada ränkrasket laagrielu.

See on lugu emast, kes ei lakanud lootmast ja ootamast, kes lootes ja oodates tegi head neile, kes vajasid tema abi. Lugu sellest, kuidas üks ema süda tundis, et see, keda ta üle kõige armastas, on kusagil kaugel elus ja tuleb tagasi tema juurde.

Igaüks meist teab lugusid sellest, kuidas keegi jõudis kellegi tulemise ära oodata, aga ka teistsuguseid lugusid, kus oodati asjata. Lood inimeste ootamisest. Lood ootajate rõõmust või kurbusest.

Kas meis on usku ja lootust või oleme pettunud inimestes ja Jumalas? Väsinud lootmast ja ootamast?

Ristija Johannes oli kogu oma elu pühendanud Jumala teenimisele. Ta oli mõelnud vaid sellele, mida tahab Jumal, ja elanud ise nii askeetlikku elu kui võimalik. Kas Jumal oli teda selle eest kuidagi premeerinud? Mõni parem kaamel või valitsejate poolehoid? Ei midagi sellist. Oma elu viimased päevad veedab see kõrbeavarustega harjunud mees Heroodese vangla keldrikongis, sest ta on kritiseerinud valitsejat. Sealt maa alt saadab see oma hukkamist ootav mees oma jüngrid Jeesuselt küsima, kas Tema on see, kelle tulemisest on muistsed prohvetid kõnelenud, või tuleb neil oodata kedagi teist. Ta ei küsi, kas ootamisel on üldse mõtet. See, kes käib oma teed koos Jumalaga, ei küsi nii. Kristlus ei taga meile siin maailmas paremaid kaameleid, tasuvamaid töökohti, au ega hiilgust. Ta kingib meile lootuse, mis iial ei lõpe, ja rahu, mida keegi ei suuda meilt röövida. Usk Jumalasse, kes on armastus, muudab meid rõõmsateks ja tänulikeks teekäijateks.

PALUGEM: Issand, Sina oled tõotanud, et Sa ei jäta oma lapsi orbudeks. Sa tead meie vajadusi, näed kurbade kurbust ja rõõmsate rõõmu. Sina tead, millist elu me elame, milliseid koormaid me kanname. Sina tead. Seepärast me palume Sind, vala valgust ja rahu meie südameisse. Kasvata meie usku ja süüta meie südametes armastuse tuli. Aita meil muutuda innukateks palvetajateks. Seda palume Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

*

(Foto: Sven Tupits)