Nädala mõte

„Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus“ (Rm 12:1).

Paastueelse pühapäeva juhtmõte kannab nimetust „Jumala armastuse ohvritee“. Kõrvuti on pandud kaks nii erinevat mõistet nagu armastus ja ohver. Kõrvuti on see, mis meie kõrvu paitab, ning see, millest kuuldagi ebameeldiv. Väljendit „ohver“ seostatakse enamasti millegi negatiivsega. Ja eks see seda ka on, kui ohver tähendab meie jaoks ainult millestki loobumist, enda oma äraandmist – kusjuures tõeliselt hea, vajaliku ja väärtusliku äraandmist, mitte üleliigsest ja väärtusetust kolast vabanemist ohverdamise sildi all. Mõistega „ohver“ seostatakse ka füüsilisi kannatusi, eriti just Jeesuse ristisurma kontekstis. Ristija Johannes on Jeesust nimetanud ohvritalleks, kes kannab ära maailma patud. Kas tõeline armastus siis tõesti on vältimatult seotud kahjutundega loobumisest ja kannatustega, kas teisiti ei saa?

Tegelikult saab küll. On ju nõnda, et vahel tunneb inimene rõõmu isegi kannatades ega mõtlegi sellele, et ta hirmsasti kannatab, see ei ole tema jaoks üldse teema – näiteks naine kannatab rõõmuga valu, mis kaasneb väga kaua igatsetud ja oodatud lapse ilmaletoomisega. Ka andmisest tunneme vahel suurt rõõmu, tunneme isegi tänulikkust võimaluse eest midagi anda, ei tunneta seda ohvrina isegi siis, kui anname väga palju ja väga väärtuslikku. See on nõnda siis, kui anname, kingime midagi sellele, kes on meie jaoks väga oluline, keda me armastame. Või siis mingi eesmärgi heaks, mis on meie jaoks väga oluline, hingelähedane. Armastatule andmist ei pea me ohverdamiseks, vaid saamiseks. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis me ei rehkenda, me ise ei märkagi antava suurust. Nende eest, nende heaks, keda tõeliselt armastame, oleme valmis andma kõik, mis meil on – isegi elu. Apostel Pauluse poolt kirja pandud kaunis ülemlaul armastusele (Kr 13) ütleb: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, ei kelgi ega hoople, ei otsi omakasu, ei ärritu. Ta lepib kõigega, usub kõike, loodab kõike, talub kõike.“ Mitte ilmaasjata ei loeta seda pühakirjateksti laulatustel, kus inimesed paluvad oma abielule Jumala õnnistust. See tekst tuletab meelde, et armastus, mis ju enamasti on abielu alustamisel aluseks, jääb püsima vaid siis, kui suudame loobuda oma isekusest, oma ülisuurt ego piirata, kinkida oma armastatule kõige väärtuslikumat – iseennast, parimat osa iseendast. Kui me suudame anda, tuua ohvreid.

Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis oleme valmis andma väga palju, oleme valmis andma tõeliselt väärtuslikku selle nimel, et meie armsal oleks hea. See aga tähendab, et ohverdamine ei ole lihtsalt andmine, vaid kingituste tegemine, andmine, millel on eesmärk – armastatu heaolu. Ja kui armastatul tõesti on hea, tal läheb hästi, muutub ohverdamine ja andmine saamiseks – saame rõõmu ja tänulikkuse sellest, et armastatu on õnnelik.

Jumal on toonud ohvriks oma kõige kallima, oma Poja. Jeesus on toonud ohvriks oma elu. Isa ohverdab Poja, Poeg ohverdab elu. Kas saab keegi tuua suuremaid ohvreid, tõestada selgemini oma hoolimist, oma armastust? Jumal oma Poja kaudu on ennast piiranud, on kannatanud valu, kannatanud mõistmatust, käinud läbi surmastki, selle nimel, et meie, Tema loodud inimlapsed, võiksime elada julgelt, vabana hirmust surma lõplikkuse ees. Et meil oleks ilus lootus, lootus igavesele elule oma taevase Isa õigluse ja armastuse kuningriigis – lootus, mille poole vaadata ka kõige raskematel aegadel.

Apostel kutsub meid üles ohverdama oma elu Jumalale. Ei – ta ei oota meie ennetähtaegset surma, ei oota, et me kannataksime ristilöömise valu. Meie elu ohver on lihtsam. Elades nõnda, nagu Jumal ja Tema Poeg Jeesus meid on õpetanud, käies Tema jälgedes läbi maailma katsumuste ja kiusatuste, jäädes talle ustavaks, näitame, et me oleme Tema ohvrit, Jumala suurt ohvrit, mõistnud, selle vastu võtnud. Et see ohver on saanud meiegi päästeks. Elu Jeesuse poolt tõlgendatud Jumala käske järgides on Jumalale meelepärane ohver – näitab, et meie oleme Tema ohvri vastu võtnud. See ohver on võtmeks igavesse ellu.

Mõelgem siis algaval paastuajal, kas me elame nii, nagu peaksime. Kas käime oma Issanda jälgedes? Kas meie elu näitab, et Jumala armastuses toodud ohvril on olnud mõte? Kas see on meid parandanud, äratanud meiski armastust oma kaasinimeste vastu, armastust ja ustavust Temale, tahet Tema järel Tema õpetuse kohaselt oma elurada rännata?

Palugem, et me suudaksime mõista Jumala armastust ja ohvrit ning elada oma elu nii, et meie elu puhul poleks Jumala ohver meie eest tühja läinud.