Nädala mõte

„Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“ Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja, aga selle puu viljast, mis on keset aeda, on Jumal öelnud: „Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!“ Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.“ Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ka oma mehele, ja tema sõi. Siis nende mõlema silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled. Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele. Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?“ Ja tema vastas: „Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära.“ Siis Ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest ma sind keelasin söömast?“ Ja Aadam vastas: „Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin.“ Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?“ Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin.“ (1Ms 3:1–13)

Kas pole kummaline: pärast seda, kui Aadam ja Eeva on Jumala keelust üle astunud ning hea ja kurja tundmise puu viljaga maiustanud, ei ole Jumala esimesed sõnad üleastujatele mitte kõmiseva häälega üle paradiisiaia kärgatatud: „Mida te, nurjatud, ometi teinud olete!“, vaid hoopis kutse hirmuga põõsastesse peitu pugenud Aadamale: „Kus sa oled?“ Jumal tunneb muret selle pärast, kes on Tema vastu eksinud.

Jah, varem pole Aadam Jumala eest peitu pugenud. Miks inimene üldse poeb peitu, püüab ennast kellegi eest varjata? Kokkuvõttes võib öelda, et inimene tunneb ennast olevat milleski süüdi või ta tunneb häbi. Need kaks asja, süü ja häbi, on erinevad, kuid tihti, ja jällegi mitte alati, omavahel tihedalt seotud. Süü on seotud mingi kindla halva või keelatud tegevusega, see on alati väga konkreetne. Häbi on inimese sisemine tunne, et ta ei kõlba teistele inimestele, ta ei kõlba Jumalale, on halb, mõttetu, ei peaks üldse elama. Selline tunne ei pruugi olla seotud süütundega mingi konkreetse halva teo toimepanemise pärast.

Inimene läks proovima hea ja kurja tundmise puu vilja, sest madu oli lubanud, et siis saab ta Jumala sarnaseks. Miks peaks keegi tahtma saada kellegi teise sarnaseks? Küllap sellepärast, et ta hindab ennast madalalt, tunneb ennast teistega võrreldes kõlbmatuna. Tänapäeval paljud, eriti just noored inimesed, rõhutavad oma individuaalsust, oma kordumatust – oma riietusega, oma välimusega –, kuid tegudes püüavad kõik sulanduda ühtsesse massi, julgedes teistest erineda vaid mõne tühise pisidetaili poolest ja halvustades neid, kes massist tõesti erinevad. Saades teiste moodi, ennast maha salates, loodab inimene, et ta vabaneb teda vaikselt sisemuses närivast kõlbmatustundest, häbitundest.

Tänasest loost kuulsime, et inimene tahtis saada selliseks nagu Jumal. Iseenesest ilus ja hea eesmärk – saada selliseks nagu Jumal. Isegi Jeesus ju kutsub üles: „Teie olge siis täiuslikud, nagu teie taevane isa on täiuslik!“(Mt 5:48). Kuid paraku pole võimalik saada Jumala sarnaseks, eirates Tema käske ja juhiseid. Olles astunud üle Jumala konkreetsest keelust, maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilja, lisandub inimese häbitundele veel süütunne, lisandub patt – vastuhakk Jumalale. Kui ta varem kujutas vaid ette, et Jumal temast küllalt palju ei hooli, kuna ta pole selline, nagu peaks, ei tee vahet hea ja kurja vahel, ja et Jumal on temast kaugel, siis nüüd muudab ta ise selle kujutuse tegelikkuseks. Õppides tundma head ja kurja, saab ta aru, et on kurja teinud, on ära teeninud karistuse, on ise Jumala endast eemale tõuganud ja seega ei saagi Jumal temast hoolida. Ta on tõesti üksi ja on selle üksioleku ise ära teeninud.

Kuid nagu me juba alguses märkisime, Jumala esimeseks reaktsiooniks pole mitte raevunud röögatus „Millega te nüüd hakkama olete saanud!“, vaid kutse peitu pugenud, ennast süüdi tundvale inimesele: „Kus sa oled?“ See on meie lootus. Jumal hoolib, Ta tunneb muret oma loodud inimlaste pärast. See, et inimesed ei ole kõik ühesugused, et nad on erinevad, nii välimuselt kui ka võimetelt, on Tema tahe. Looja armastab kõike oma loodut, hoolib igaühest, kõigi tema iseärasustega. Mõtleb inimesele ka siis, kui too end ise oma tunnete ja tegudega Temast lahutada püüab. Jumal küll karistab pattu langenud inimest ja saadab ta paradiisiaiast välja, kuid ei kanna teda maha. Pärast elurännaku läbimist maistel teedel on inimlapsel võimalus taas jõuda Tema riiki, Tema juurde. Sinna, kus pole hirmu, valu, pisaraid, ebaõiglust, vahetegemist. Sinna, kus surmalgi pole viimset sõna.

PALVE: Issand, tänu Sulle, et Sina meist hoolid. Hoolid igast oma loodust. Hoolid ka siis, kui me ise tunneme, et me pole sellised, nagu tahaksime olla, sellised, nagu me enda meelest peaksime olema ja endast ise hoolida ei suuda. Anna meile tunda oma ligiolekut palves ja armulauasakramendis, puuduta meid, kingi meie südamesse rahu. Vabasta oma armukuulutava sõnaga meid meie pattudest, vabasta meid kõigest sellest halvast, mis ei lase meil tunda Sinu ligiolekut. Aita meil tunda rõõmu sellest elust, mille Sa meile oled kinkinud.