Nädala mõte

Nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! (Mt 8:10)

Kui palju on meil usku? Mis on üldse usk? Ühes leksikonis öeldakse, et usk on „mõistuse vaba nõustumine“ Jumala poolt ilmutatuga, olles toetatud Tema armust. Usk eeldab Jumala autoriteedi ja ilmutuse fakti kindlat äratundmist ning ilmutuse sisust kinnipidamist. Usk on „kõigile, kes on tulnud mõistuse kasutamisele, õndsuseks hädavajalik“.

Selline usk on midagi konkreetsemat, võrreldes usuga igapäevases tähenduses. Tuntud väide „Usku peab olema!“ ei pruugi tähendada seda usku, millest täna juttu. Inimene võib uskuda ka midagi muud kui Jumala poolt ilmutatut. Paljusid asju tehakse usule toetudes, mõistusega veel nägemata, kuidas täpselt on.

Täna on keskmes Jeesuse sõnad Rooma väeülemale, kelle sulane oli jäänud haigeks ja kes tuli Temalt abi paluma. Lugu juhtus Kapernaumas, kus Jeesus elas koos jüngritega külalistena Peetruse majas. Selles paari tuhande elanikuga paigas oli väike Rooma garnison, kelle ülema puhul selgub ootamatult, et ta oli usklik mees.

Milles seisnes tolle sõjamehe usk – nii suur usk, et Jeesus ei olnud seda veel iisraellaste seas kohanud? Kuidas tuli ta usule ja kuidas reageeris?

Esiteks oli too ohvitser juba varem näinud Jeesuse imelisi tervendamisi või vähemalt nendest kuulnud. Ta pidi sooritama vaba mõistusliku otsustuse – uskuda või mitte. Sellise otsustuse ees seisavad kõik, kes Jeesusega – tänapäeval piiblisõna vahendusel – kohtuvad. Sellest, kas usume Teda või mitte, sõltub kõik edasine. Kui oleme Temas ära tundnud Jumala ilmutuse fakti ja uskuma hakanud selle sisu, siis saame Jeesuselt omandada kõike edasist, mida Tal on rohkesti pakkuda endasse uskujaile.

Teiseks tunnustas väeülem Jeesuse autoriteeti Jumala esindajana kõige avaramas tähenduses: „Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid!“ Nende sõnadega väljendas ta äratundmist, kui küündimatu on ta Jumala ees, keda ilmutas Jeesus. Samade sõnadega tunnustas ta Jumala poolt juba varem ilmutatud usupärimust Iisraelile, mida esindas Jeesus, kellesse ta oli hakanud uskuma. Nimelt nägi juudi seadus ette, et juut muutub rituaalselt ebapuhtaks, kui ta külastab pagana maja (Jh 18:28).

Ka meil tuleb Jeesusesse uskudes tunnustada usupärimust Jumala ilmutusest, mida kannavad edasi Piibel ja nüüd juba Jeesuse poolt ellu kutsutud jumalarahvas ehk kirik. Vastasel korral hakkame uskuma omaleiutatud Jeesust, tõendades sellega, et me ei ole veel jõudnud usule Temasse. Jeesusesse tuleb uskuda sellisena, milline Ta on, mitte sellisena, nagu tundub meile õige. Ainult tõeline Jeesus saab meid aidata!

Kolmandaks tunnustab väepealik Jeesust Jumala ilmutajana lausa piiramatus ulatuses: „Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!“ Pole vaja kohale tulla – ainsast sõnast piisab! Jutustuse Luuka versioonis koguni ei kohtunud ohvitser isiklikult Jeesusega, vaid saatis vahemeeste läbi edasi oma palve (Lk 7:3jj). Samuti tõi kaanani naise usk kaasa tütre kaugtervenemise, ilma et Jeesus ise kohale läinuks (Mt 15:28).

Tähelepanuväärne on, et mõlemal juhul ei nimetata haige enda, vaid eespalvetajate usku! Ka seal, kus haige kanti kanderaamil Jeesuse ette, ei räägita lamaja, vaid kandjate usust (Mt 9:2). Mõnikord seostuvad imeteod asjaosalise usuga: „Mine, sinu usk on sind aidanud!“ Teinekord aga – ja seda ei olnud ma iial enne märganud ega kelleltki teiselt lugenud – ei mainita üldse usku: nõnda tervendas Jeesus Peetruse ämma (Mt 8:14j) ning ülempreestri sulase kõrva, mille Peetrus oli maha raiunud (Lk 22:51), ilma et oleks vihjetki kellegi usule. Jumal näeb, vaatab ja tegutseb avaramalt, kui mõistame meie.

Mida ütleb see kõik meile? See ütleb, et kristlik usk on usk Jeesuse jumalikkusesse – selline usk oli Rooma ohvitseril, kes ei takerdunud nagu juudid oma usulisse „haritusse“, pidades Jumala inimesekssaamist võimatuks. Väepealiku suurele usule vastandab Jeesus ka jüngrite nõrga usu: „Te nõdrausulised!“ Nood elasid küll Temaga koos, kuid ei suutnud uskuda, et Ta võib leiba paljundada või tuult vaigistada.

Usk Jumalasse on alati usk imedesse, sest Jumal teeb imesid. Kuid Ta teeb neid viisil, kuidas Ta õigeks peab, ja neid viise on palju – seepärast on ka usk seotud Tema imetegudega kõige erinevamal moel. Meil ei ole võimalik kohtuda maise, vaid ainult taevase Jeesusega, seepärast lasub suurem rõhk nähtamatutel kui nähtavatel imedel. Kuid Jumal teeb endiselt imesid, seda ka eestpalvetajate kaudu ja distantsilt. „Kui mina Jumala Vaimu abil ajan kurje vaime välja, küllap siis on Jumala riik jõudnud teie juurde,“ selgitab Jeesus (Mt 12:28). Jumala Vaim aga tegutseb endiselt kõikjal maailmas.

Kas usume Jeesuse jumalikkust? Nii nagu jüngrid jõudsid selle mõistmiseni üksnes samm-sammult, võib see meiegi juures võtta aega, kuni taipame. Kuid ärgem piirdugem igapäevase „usuga“ ehk usuga ükskõik millesse (tavaliselt oma minasse) – valeusk on niisamuti usk, kuid see toob kurvad tagajärjed. Jumalal on piisavalt võimalusi teha imetegusid, nii nagu Jeesus neid tegi – kord küsides inimese usku, teinekord küsimata, teades omast tarkusest, et Ta tervendab meid juba oma kohaloluga.

Olgem ikka valmis märkama Jumala kohalolu! Õnnistatud uut nädalat!