Nädala mõte

„Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb“ (Lk 21:28).

Jumal ei salli norutajaid, ütles keegi. Kuid Ta armastab õnnetuid ning pakub õnne ja õndsust.

Seepärast kutsub ka Jeesus mitte langetama oma pead, kui tulevad katsumused, vaid vaatama üles, sest teie „lunastus läheneb“. Ta ütles need sõnad Õlimäel, kui Ta kuulutas oma jüngritele ette ränki sündmusi maailma-ajastu lõpul. Tema sõnad jätkavad Vana Testamendi prohvetite ennustusi lõpuajastu kohta.

Kuidas tuleb maailmalõpp? Ühest küljest rõhutab Jeesus, et lõpu tuleku aega ei tea keegi, ka mitte Tema ise, vaid ainult Isa taevas (Mk 13:32). Teisalt aga esitab Ta siiski viiteid (vt Lk 21:24jj): „Päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast!“ See oleks nagu ökokatastroof, mille põhjustajaks võiks olla meteoriit: „Siis heideti merre otsekui suur mägi, mis tules põles, ja kolmas osa merd sai vereks,“ täpsustab Ilmutusraamat. „Siis kukkus taevast maha suur täht, mis põles otsekui tõrvalont ja langes kolmanda osa jõgede peale ja veeallikate peale.“ Kas see langev mürgitav keha võiks olla tuumapomm? Igatahes järgnevad otsekui tuumatalve kirjeldavad sõnad: „Siis löödi kolmas osa päikest ja kolmas osa kuud ja kolmas osa tähti, nii et kolmas osa neist pimeneks ja kolmas osa päeva ei paistaks, ja ööd niisamuti“ (Ilm 8:8jj). Kuidas iganes Jeesuse sõnu tõlgendada, on täiesti loomulik, et Ta lisab, et „inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse“. Ühtlasi teatab Ta, et kui neid päevi ei lühendataks, ei pääseks ükski liha, aga jumalariiki äravalitute pärast need päevad lühendatakse.

Edasi selgitab Jeesus, kuidas ajastulõpu tulekuaega ette aimata. „Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal!“ Patuviljade valmimise järgi tuntakse ka praeguse ajastu täissaamist. Vanas Testamendis on võrreldud viigipuu ja viigimarjadega Iisraeli (Ho 9:10). Mitmes kohas kuulutatakse, kuidas Iisrael koguneb lõpuaegadel taas oma ajaloolisele kodumaale – nii nagu seda 20. sajandil olemegi võinud kogeda. Taas sarnaselt Jeesusega paistab ka Ilmutusraamat viitavat Iisraelile lõpuaja sündmustes, kus „taevatähed kukkusid maha, otsekui viigipuu ajab maha oma toored marjad, kui suur tuul teda raputab“ (Ilm 6:13).

Viimaks teatab Jeesus ajastu lõpu tuleku kohta, osutades Jeruusalemma langemisele ja juutide laialipillutamisele 70. aastal suure juudi sõja tagajärjel: „Jeruusalemm jääb paganrahvastele tallata, kuni rahvaste ajad täis saavad.“ Ja kui rahvaste ajad on täis saanud, siis kõlavad Tema sõnad: „See sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud!“ Pole ime, et Jeesuse sõnu on mõistetud öelduna just meie põlvkonnale tänapäeval, mil Iisraeli riik on taastatud ning juudid on jällegi saanud tõotatud maa peremeesteks.

Siiski pole asi nii lihtne. Sest millal said paganate ajad täis? Kas Iisraeli riigi taasrajamisega 1948. aastal või Jeruusalemma vanalinna vallutamisega 1967. aastal? Või ei olegi need ajad veel täis saanud, kuna Templimägi on praegugi araablaste (paganate) valduses? Pole üldsegi selge, millisest aastast alustada selle sugupõlve arvestamist, kelle ajal peaksid toimuma need sündmused, mis lõpevad Jeesuse tagasitulekuga: „Siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.“

Olulisem on sõnum ja tundemärgid, mille Jeesus oma ilmutuskaemuses maailmaajaloo kohta visandab (rääkides ka sõdadest, kristlaste tagakiusamistest jms). Kaemused ja nägemused jäävad visionaarseks ja osalt ka sümboolseks, ehkki need sisaldavad reaalse elu elemente – nii nagu ka unenäod. Meil tuleb jälgida viljade valmimise märke maailmakäigus, kuid ka iseenese elus, et me ei elaks pimedalt. Puud tuntakse tema viljast – on see hea või halb! Tähtis on märgata olulisi elemente ja valida endale õige suund.

Kindlasti on sõdade, tagakiusamiste ja looduskatastroofide oht, nii nagu ka looduse saastatus, küsimused, millega tuleb meil tõsiselt tegelda tänapäeval. Tehniline tsivilisatsioon pakub meie ahnusele, kurjusele ja isekusele palju suuremaid ja riskantsemaid realiseerimisvõimalusi, kui oli muiste. Tänapäeval jälgivad teadlased päikese, kuu ja tähtedega seotud astronoomilisi märke, olles mures veevoogude ja kogu keskkonna pärast, mida reostatakse ning lagastatakse. Kui kaua saab jätkuda tarbimise pillerkaar?

Aga kuidas tuleb meil käituda isiklikus elus? Kas ainult norutades pea maha lüüa? Kindlasti mitte. „Hoidke end, et teie süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt,“ ütleb Jeesus. Tuleb hoiduda ikka nendest samadest vanadest nõrkustest ja pahedest, mis teevad meid isekaks, mugavaks ja pimedaks. Kõhuorjuse ebajumalateenistus on küllap praegu rohkemgi vohamas kui varasematel aegadel – oleme ju jõukamad. Seepärast on ka oht suurem kui varasemas ajaloos, et Jumala unustame ja ainult maistele asjadele mõtleme.

Kuidas tahes lõpusündmused toimuvad ja kui palju on neis sümboolset või otseseid fakte – inimesed, kes pole Jumalat unustanud ja on Jeesuse vastu võtnud oma ellu, ei pea viimselt kartma ega olema õnnetud. „Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ Kristlane ei ängistu maailmakäigust ega värise tuleviku ees, sest ta teab, et me ei ela tühjas ja kõledas universumis, vaid kogu meie maailm ja isiklik elu on Jumala käes. Lunastus läheneb meile kogu aeg, ka sellel advendiajal – ja saabub inimeste juurde, kes Kristuse vastu võtavad.

Õnnistatud advendiaega!