Nädala mõte

„Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba. Kes ütleb enese olevat valguses ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad. Ma kirjutan teile, lapsed, sest patud on teile andeks antud tema nime pärast. Ma kirjutan teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma kirjutan teile, noored, sest te olete ära võitnud kurja. Ma olen kirjutanud teile, lapsed, sest teie olete ära tundnud Isa. Ma olen kirjutanud teile, isad, sest teie olete mõistnud teda, kes on olnud algusest. Ma olen kirjutanud teile, noored, sest te olete tugevad ja Jumala sõna püsib teis ning te olete ära võitnud kurja. Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti“ (1Jh 2:8b–17).

„Pimedus möödub ja tõeline valgus paistab juba!“ Kas midagi sellist on võimalik uskuda? On sügis ja päev jääb aina lühemaks ja pimedust on aina enam. Ka maailmas meie ümber. Päevavalgust on päev-päevalt aina vähem. Seda me ju näeme. Samas me teame, et aastaajad pöörlevad kui rattas. Taas tuleb talv, kuid tulevad ka kevad ja suvi. Taas tuleb aeg, mil päev on palju pikem kui öö, kui valgust on palju enam kui pimedust. Pimeduses pole midagi uut. Ja samas on pimedus vaid valguse puudus.

Milline oli maailm siis, kui Jeesus sündis, kui Jumala Poeg tuli sellesse maailma? See oli pidevate sõdade, julmuse, meeletu lõbujanu ja meeletu vaesuse ja halastamatuse väga ebakindel maailm. See oli maailm, mille inimesed olid paljude jaoks muutnud maapealseks põrguks. See oli maailm, kus paljudel ei olnud mingit lootust, et nende elu hämarusse võiks kunagi paista rohkem valgust. Me võime täna kurta hindade tõusu, toasooja ja autokütuse kalliduse ja liigväikeste palkade või pensionite üle, aga usun, et kui peaksime sellel maal siin elama nädala meie ajaarvamise alguses, oleksime tänasesse päeva tagasi jõudes väga õnnelikud inimesed.

Johannese kirja autor on nagu mees, kes on kaua kestnud pimedas öös roninud kõrgele mäele ja vaatab sealt igatsedes ida poole, ning nähes seal äkki valgusekuma, hüüab oma armsatele julgustavad ja lootusrikkad sõnad: „Pimedus möödub! Tõeline valgus paistab juba.“

Väga paljud kristlased, kes on püüdnud väljendada kõike seda, mida Kristus on nende elus muutnud, on kirjutanud valgusest, mis on saabunud pimeduse keskele. Valgus valgustab, toob selguse, näitab meile asju ja elu nii, nagu need on. Kaks tuhat aastat tagasi süütas Jumal maailma pimedusse ühe küünla. Sellest on saanud valgus, mis on muutnud seda maailma enam kui miski muu. Küsimus on aga selles, kas meie seda valgust vastu võtame ja edasi kanname. Kristuse sünd, elu, õpetus, ristisurm ja ülestõusmine ja Jumala Püha Vaimu juhtimine on seda maailma muutnud väga paljudele elamisväärsemaks paigaks ja kinkinud väga paljudele lootust ka seal, kus uskmatute lootus oleks lõppenud. Milliseks on aga muutunud see väike maailm, mis on meie ümber? See sõltub ka sellest, kumba on meis enam: pimedust või valgust? Kuidas me võiksime seda teada? Aga kuidas saame me teada sellest, kas valgust vajavad taimed on seda piisavalt saanud? Vaadake, milliseks nad muutuvad! Milliseks oleme muutunud meie ja kuidas me mõjutame neid, kellega kokku puutume? Kas lapsed tulevad meie juurde selle pärast, et me alati anname neile midagi, või tahavad nad lihtsalt meie juures olla?

Külastasin üht oma vana sõpra. Ta on olnud kaua väga haige ja murelik. Nüüd, kui talle külla läksin, oli ta näos palju ilusat sära. Üks vaimulik oli tal nädal enne mind külas käinud, toonud talle paksu klade ja palunud, et ta iga päev kirjutaks sellesse oma elust mõned ilusamad hetked. Säravate silmadega meenutas ta mulle nüüd ka meie vahvaid kohtumisi ja rääkis rõõmsana sellest, kui palju ilusat on olnud ta elus.

Kas me näeme valgust ka siis, kui on pime või kui meie elupäev hämardub? Kas meil on lootust siis, kui meid tabavad hädad, haigused, kui meie elupäike hakkab loojuma? Kuidas näeme siis seda, mis olnud, ja mida ootame sellest, mis veel ees? Kas näeme Jumalat kõiges – nii selles, mis olnud, kui selles, mis ees? Kas tunneme Tema ligiolu ja usume tema tõotust, mis kõlas meie üle, kui meid ristiti: „Ja vaata, mina olen teie juures kuni maailma ajastu otsani!“? Jumala Poeg on andnud meie eest oma elu. Ta on surnud selleks, et meil võiks olla küllalt elu siin- ja sealpool elu ja surma piiri.

Pimedust on. Me ei saa seda eitada. Me ei saa sulgeda silmi selles maailmas oleva pimeduse ees – kannatuste, valu, ülekohtu, julmuse, ebaõigluse ees. Aga me ei pea meelt heitma, sest me oleme Valguse lapsed ja meil on Jumala imelised tõotused.

Armastus ligimeste vastu või selle puudumine on see, mis näitab, kas me kõnnime valguses ja kas meis on valgust. Kristluses pole võimalik olla Jumalale väga lähedal ja samas ennast teistest palju paremaks pidades olla väga kaugel oma ligimestest. Pole võimalik samaaegselt vihata oma venda ja armastada Jumalat. Ajal, mil Johannes kirjutab sellest oma kirjas, on kristlikud gnostikud väitmas seda, et oluline on ainult vaimne, ja see, kuidas inimene elab, kuidas ta suhtub oma ligimestesse, on täiesti teisejärguline. Ennast eriliselt pühendunuteks pidades halvustavad nad neid, kes pole nende moodi. Johannes kirjutab: „Kes ütleb enese olevat valguses ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. Kes aga vihkab oma venda, see on pimeduses ja kõnnib pimeduses ega tea, kuhu ta läheb, sest pimedus on sõgestanud tema silmad.“

„Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas!“ Kas ei aja Johannese kirja kirjutaja nüüd midagi segamini? Johannese evangeeliumis öeldakse, et Jumal on maailma armastanud. Ta on armastanud seda nii palju, et on andnud oma ainusündinud Poja. Johannese kirja autor ütleb aga sellesama Jumala lastele, et nemad maailma ei armastaks. Kui Jumal seda maailma armastab, miks meie siis ei võiks seda? Et saada vastust sellele küsimusele, tuleb meil esmalt mõista, et sõna „maailm“ kasutatakse Piiblis väga erinevates tähendustes. See sõna võib tähistada Jumala poolt loodud maailma või langenud inimesi või ka maailmakorda, mis on saatana mõju all. Johannese evangeeliumi kolmanda peatüki 16. salmis :„Nii on Jumal armastanud maailma ...“ kasutatakse sõna „maailm“ ja mõeldakse kadunud inimkonda, langenud inimesi. Meie tänases kirjakohas hoiatab Johannese kirja kirjutaja meid maailma eest, mis allub saatanale. Sellist maailma ärge armastage! Kompromissitu sõnum. Me ei saa korraga armastada Jumalat ja jumalavastaselt käituvat ebaeetilist maailma. Johannes kirjutas: „Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.“

Üks laev oli uppumas. Päästepaate oli liiga vähe, et päästa kõik inimesed ja nende kotid. Nii öeldigi paatidesse tulijatele, et nad ei saa laevalt mitte midagi kaasa võtta. Üks reisija nõudis erikohtlemist. Ta oli valmis päästepaati tulema vaid siis, kui saab oma raske kohvri kaasa võtta. Selles olid kuldmündid – aastatepikkuse ränga töö ja vedamiste ja õnnistuse tulemus.

Päästepaadis olijad mäletasid seda, kuidas üks reisija jäi uppuvale laevale, väike kohver kõvasti vastu rinda surutud. Nii läks ta selle varandusega merepõhja.

Selge on see, et selle maailma laev vajub kord põhja ja Johannes hoiatab meid, et me ei klammerduks asjade külge, mis meid põhja viivad. Maailm kaob ja kaob selle maailma himu. Püsima jäävad vaid need, kes teevad Jumala tahtmist.

Johannes ei keelita meid maailmast põgenema. Ta soovitab meil selle maailma keskel elades alluda Jumala seadustele ja vaadata kaugemale. See maailm pole kodu, kuhu me saaksime jääda. Johannese kiri laseb aimata, et kirjutaja ei arva, et me peaksime seda maailma kristlusele võitma. Kirjutaja näeb, et selle maailma aeg on otsa saamas, ja on mures kristlaste pärast – oma vendade ja õdede pärast, kes on omaks võtnud selle hukkuva maailma kombed ja väärtushinnangud, ja ta püüab neist võimalikult paljusid sellelt hukkuvalt laevalt päästa.

„Maailm kaob ja tema himu.“ Iga inimese jaoks võib maailm ja tema himu olla erineva sisuga. Kellele raha, kellele alkohol, kellele töö – tuhanded erinevad sõltuvused, erinevad ebajumalad, mida sõltlased asetavad oma elus Jumala troonile. See kõik kaob. Jääb vaid Jumal ja need, kes on oma lootuse asetanud Temale. „Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“

*****

(Foto: Sven Tupits)