Nädala mõte

Vikaarõpetaja MIINA PIIR.

Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. (Ps 46:22)

Nädala teemaks on usuvõitlus. Sõna „võitlus“ kõlab alati kuidagi sõjakalt – miks peaks üldse võitlema ja mille eest või mille vastu? Eks me kõik oleme kuulnud üleskutset, et oma usu eest peab seisma. Kuid kas see seisminegi peaks just võitluse vorme võtma? Kas siis oma usu eest võitlema ei peagi! No eks siis tuleb võidelda, kui kange tahtmine on, ainult et kes seda meilt siis nii kangesti röövida tahaks ...

Mis ma ikka provotseerin, selge, et usuvõitluse all mõeldakse võitlust iseenda usu nõrkuse, mannetuse ja kahtlustega. Jeesus ütleb selle nädala evangeeliumi tekstis (Mt 5:13): „Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks?“

Mida me saaksime teha, et mitte muutuda tuimaks, läägeks, et meie usk ei tuigerdaks savijalgadel? Pigem võiks küsida, mida me oleme teinud, et see nii poleks? Me käime jumalateenistustel, me palvetame, annetame kiriku heaks raha. See kõik on hea. Kui nüüd küsida, miks me seda teeme, saaksime ilmselt sama palju erinevaid vastuseid, kui on vastajaid. Ja kui küsida eriti ilmalikult, et kui suur on sinu usk skaalal 1–10, siis võivad vastused olla üsnagi huvitavad. Kas me hindame end üle või alla? Aga oma usku?

Kui me hindame end adekvaatselt, siis missugune on meie usk? Kas selline paras, mõõdukas? Aga ma küsin pigem, kui palju meil on probleeme Jumalaga, kui palju iseenda ja kui palju ligimestega? Ma usun, et Jumal jääb siin vaeslapse ossa, sest meie igapäevane eluprobleemistik kulgeb ikka meie enese sees või ümber. Jumal jääb kaugele maha. Ja eks meist nii mõnigi on tabanud end mõttelt, et „Vaata jah sealt kaugelt, miks Sa abi ei anna, ma olen ju palunud!“.

„Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.“ See on üks väga arukas psalmirida. Jumal on tõepoolest kergesti leitav, teinekord ehk liigagi kergesti. Üks tavapärasemaid osaduse vorme Jumalaga on jumalateenistus. Sest ka kirik on kergesti leitav. Paistab keset küla juba kaugele. Läheme pühapäeval, istume kirikupinki ja edasi ... asutame end vastu võtma ... mida meile täna ANTAKSE.
Mida on kirikuõpetajal meile täna öelda? Mine tea, äkki seekord midagi, mida me ei tea.

Kristlased on üsna altid kritiseerima tarbijamentaliteeti, eriti ilmne on see seoses jõulupühadega, kuid me ei märka seda oma vaimses elus, usuelus. Usk läheb aga läägeks, kui kasvatame endas tarbijaid. Oot-oot, aga mida me peame siis tegema? Jumal on andnud meile kõik, ilma hinnata ega nõua midagi vastu! No see on ikka pisut liiga pidulik. Nõuab ikka – USU! Vastupidiselt meile ei taha Ta midagi saada, aga Ta tahab, et usuksime siiralt, südamest, kogu oma olemusega. Miks Ta nii palub teha? Miks Ta väidab, et tõeliselt, jäägitult uskudes saate näha ja tunda suuri asju? Ta väidab nii sellepärast, et see on tõde.

Jätkem siis iseendid, nagu ka teised inimesed, oma tähtsate probleemidega rahule. Ainus, keda me rahule jätta ei tohiks, on Jumal. Teda tülita igal võimalikul juhul. Sest ainult Tema kaudu saab tulla usk, ainult Tema kaudu saab see muutuda vankumatuks. Ja ainult usu kaudu muutuvad meie palved täidetavateks.

Palveta oma usu eest! Aamen.