Nädala mõte

„Armastus ei hääbu kunagi.“ (1 Kr 13:8)

Kust ma tulin? Miks ma siin olen? Kuhu ma lähen? Otsida vastust neile küsimustele kuulub inimeseks olemise ja jäämise juurde. Kas teame vastust?

Piibel kõneleb maailma tekkimisest seda, et Jumal on selle loonud. Inimlastest kõneleb pühakiri seda, et Jumal on meid meie ema ihus valmistanud. Isegi siis, kui mõni meist aimab, et olime oma vanemate jaoks n-ö tööõnnetused, on meie sellesse maailma tuleku taga Jumala tahe. Tema on meid loonud – emaihus valmistanud. Tema on meile kinkinud elu ja Tema on armastus. Seega on igaüks meist sündinud armastusest. See annab meie elule imelise väärtuse.

Mis on meie elu mõte? Milleks see meile on kingitud? Kui oleme sündinud armastusest, siis äkki on armastus ka meie elu mõte?

Paulus loetleb armastuse ülemlaulus kõik kõrgekskiidetud teod ja väärtused: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada.“ Ta ei ütle, et need on väärtusetud, aga ta ütleb, et kui kõige selle juures ei ole armastust, siis ei saavuta me midagi.

Kord, kaugete aegade taga on väidetud: „Mõtlen, järelikult olen olemas.“ Kathleen Raine on ühe oma luuletuse pealkirjastanud sarnaselt, kuid on muutnud selles vaid üht sõna: „Amo ergo sum“ – „Armastan, järelikult olen olemas.“

Tõesti, vaid armastav inimene on olemas ja elab. Taevariik algab siin, aga ka põrgu algab siin. Põrgu algab, kui ma oma enesekesksuses ennast teistest ära lõikan.

Uku Masing on kord kirjutanud:

„KES iseendast tydinend,
ei hooli see ka muust,
tal ammu surnud viimne vend
ja uut ei sünni puust,
ei pilvist, langend tähtedest.“

Mujal ta lisab, et „igaüks saab Jumalalt seda, mis ta on tahtnud ja andnud teistele inimestele“.

See, kes ei suuda armastada ega armastust vastu võtta, ei ole taibanud elu mõtet. Ta jätab oma elu elamata. Sest ainult armastaval inimesel on olevik. See, kes ei armasta, pole kohal olevikus. Tema olevik on koormatud möödunuga ja varjatud hirmuga tuleviku pärast. Selline inimene ei suuda ka oma ligimese ega Jumala läheduseski olles olla nende juures. Ta on aheldatud mineviku ja tulevikuga.

Armastusetu inimene on nagu auto, millest on lõppenud kütus. Ta võib veel veidi inertsist edasi liikuda. Ta võib allamäge üsna kiiresti edasi minna, aga paraku ainult allamäge ja mitte enam ülesmäge.

Kas me kasvame armastuses? Kas me vananedes muutume hoolivamaks ja leplikumaks või mitte? Kas muutume taas lapseks – mitte selle sõna parimas, vaid halvimas mõttes? Jonnivad, nõudlikud, vaid enda vajadustele mõtlevad, vaid oma tahtmist taga ajavad, oma mänguasju kramplikult vaid endale hoidvad egoistlikud lapsed. Paulus ütleb: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.“

Armastus on kinkinud meile elu. Me oleme loodud armastuse läbi ja armastuseks on meile see elu kingitud. Me oleme loodud armastama. Armastajad lähevad armastusse. Armastus ei hääbu kunagi. Sellel, kes jagab teistele seda, mida Armastuse Jumal on jaganud talle, pole iial armastusest puudust.

Uku Masing on kord kirjutanud:

„Issand Jumal.
Nüüd mu ligi oled, kinni Sinust hakkan
nagu kressi väädid õitsvast niinepuust
ja kui lahti lasen, haljamast siis lakkan
ning mu süda langeb mulda veres suust,
Issand Jumal ...“

PALVE: Issand, andesta meile, kui me pole taibanud seda, milleks Sina oled meile kinkinud elu. Juhi meid armastuses armastusse.

*****

(Foto: Sven Arbet)