Nädala mõte

Selle nädala teemaks on tänulikkus. Seepärast asetan siia ühe osa oma pühapäevasest jutlusest.

„Rõõmustage alati, palvetage lakkamatult, tänage kõige eest – sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses! /…/ Katsuge läbi kõik, pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest!“ (1Ts 5:16–22)

Kes küll seda suudab? Alati rõõmustada, lakkamatult palvetada, kõige eest tänada? Tundub, et seda kirjutab lillelaps lillelastele. Meil on muudki teha. Kui tema vaid teaks, kui palju on vaja teha tööd, näha vaeva, muudkui muretseda – jah, asjugi muretseda, sest ilma asjadeta ei saa. Nooremad muretsevad ka lapsi, sest maa tuleb täita lastega. Kui meie ei täida, täidavad teised ja varsti pole see maa enam meie maa. Kuid siis ma kuulsin, et Paulus ei olnudki mingi roosade prillidega lillelaps. Rügas tööd teha, oli telgivalmistaja. Rajas kogudusi, sai oma innuka kuulutamise pärast põhjalikult peksa, karmilt karistada, istus vangiski ja lõpuks tapeti. Ja Thessaloníkis elavad kristlased, kellele ta need sõnad algselt kirjutas, ei olnud ka mingid õielt õiele lendavad eluvõõrad inimlapsed. Kaugel sellest. Kuid miks Paulus siis midagi sellist kirjutab? Kes suudab selliste sõnade järgi elada? Kes suudab alati rõõmustada, lakkamatult palvetada, kõige eest tänada?

Mõtleme hetkeks veidi teistmoodi. Kas ükski vanem, kes oma lapsest hoolib, teda armastab, protestiks, kui talle öeldakse: armastage oma lapsi alati, lakkamatult. Keegi meist ei mõtle, et see tähendaks laste pidevat süleshoidmist, lakkamatut kussutamist, nunnutamist, hellitamist. Me ei arva, et lakkamatu armastamine välistaks töölkäimise, vaevanägemise. Jah, armastaja suudab lakkamatult armastada ka ilma selleta. Olen abiellujatele laulatuskõnes tihti öelnud, et nad igal päeval ütleksid vastastikku, et nad armastavad teineteist, ja lisanud: „Kui te mõnikord muudmoodi seda teha ei oska, siis tehke seda sõnadega.“

Palvetada ja tänulik olla saab ka ilma sõnadeta. Palvetamine ei ole vaid sõnadega palumine. See on ka tänamine ja palvevastuste kuulamine, Jumala ees avatud olemine. Palveelu on Jumala armastamine ja harjumus olla kõiges ja alati koos Temaga. See on praktiline teadmine, et kõik, mida ma teen, ütlen ja mõtlen, tegemata ja ütlemata ja isegi mõtlemata jätan, seda ma teen Jumala palge ees. Nii nagu laulik, kes küsib, kuhu ta võiks minna Jumala palge eest, ja tõdeb, et sellist paika pole elus ega surmas, ja palub, et Jumal juhataks ta igavesele teele – eluteele. Paulus lisab, et me peaksime kõike, mida me teeme, tegema nii, nagu teeksime seda Jumalale. Küsigem endalt, kas meie elame nii. Jumalale, Loojale, Lunastajale, Pühitsejale tahaks ju alati anda parimat, teha, ütelda südamega. Kuidagiviisi ja ülekäe pole mõtet midagi teha. Tema ei oota meilt vaid palveid, Ta ootab tänu, tegusid ja ande – parimat, mida me saame Talle anda sellest paljust, mida Tema on andnud meile. Me saame seda teha, kuni elame – olla aina rõõmsad ja tänulikud ja elada palvemeeles. Meile öeldi, et seda tahab meilt Jumal. See on see, mida me saame Temale anda.

Paulus ei väida, et me ei peaks sõnadega palvetama. Oma elulaevas elumerel seilates on mõistlik ikka ja jälle korrigeerida oma sõidusuunda. Vaadata kompassi ja kaarti. Palvetada ja lugeda pühakirja. Ilma selleta pole ka kõige kiiremal laevasõidul mõtet – vastupidi, kiire sõiduga karile sõites võime meile antud laeva hävitada. Ka siis, kui me enda arvates ei sõidagi, vaid seisame paigal, on see ekslik, sest elumerel on erinevad allhoovused ja need viivad ka suurimaid laevu üsna märkamatult edasi ja mitte alati õiges suunas. Palved on kompass. Kompassi vaatamata, oma sõidusuunda pidevalt korrigeerimata suudavad vähesed oma elulaeva õigel kursil hoida. Tavaliselt suudavad seda vähemalt mõnda aega need, kelle esivanemad on palju kompassi ja kaarti jälginud. Seda on ehk kergem teha ka sellistel aegadel ja sellistes ühiskondades, kus enamik inimestest on palvetajad, head kristlased. Nende keskel suudavad ka teised õigel kursil püsida. Mida edasi, seda keerulisemaks see tänases maailmas läheb.

Mida edasi, seda enam on kristlastel vaja püsida palves, korrigeerida oma elulaeva sõidusuunda. Kuid olla alati rõõmus ja tänulik? Ja seda maailmas, kus rõõmsate ja tänulike hulk muudkui väheneb? Maailmas, kus liiga paljud liiga paljusid häid asju liiga enesestmõistetavatena võtavad. Vaatan mõne teenindaja juures olevat kolme nuppu. „Kas jäid teenindusega rahule?“ Ma vajutan, kui näen. Kuid kui vähegi võimalik, ütlen mõne hea sõna, kui kohtan inimesi, kes teevad head tööd, naeratavad, on lahked, abivalmid. Ja selliseid inimesi on palju. Pauluse meelest on tänulikkus ja selle pidev väljendamine midagi, mis peaks olema iga kristlase elus pidevalt enesestmõistetav. Ka rõõm. Kui pole, on meiega midagi lahti. Kui üks kolmest – palvetamine, tänulikkus ja rõõm – meie elust kaob, kaovad ka ülejäänud kaks. Need on omavahel seotud.

Paulus kirjutab kogudusele: „Katsuge läbi kõik.“ Meil ei kästa kõike ilma kriitikata alla neelata. Kristlaseks saades pole vaja mõistust välja lülitada. Kristluse nime all liigub ka sellist, mis on kristlusest kaugem kui ateism või satanism. See on riietatud nagu hunt vaga lamba nahka. Kõige läbikatsumine tähendab kristlase jaoks nii autoriteedi kui ka oma või ka paljude teiste kogemuste usaldamist. Pühakiri, kiriku õpetus, traditsioon – need kolm on olulised, kuid nendest ei piisa. Usku tuleb ka eluks elada. Muidu on see vaid teadmine või arvamus, mis meie elus midagi ei muuda. Usk ilma usalduseta ei ole usk. Ilma katsetamata, ilma kogemusteta, ilma usus elamata me kustutame Vaimu, lämmatame tunnetuse, põlgame prohvetianni. Kuid ilma testimata võib hingevaenlane meid juhatada valele teele. Kui keegi arvab, et piisab vaid ristimisest ja leeriskäimisest, et olla hea ristiinimene, siis on ta kui pidevalt diivanil lösutav abielumees, kes arvab, et ta on hea abikaasa, sest on kord andnud abielutõotuse ja lugenud läbi raamatu „Avameelselt abielust“. Ei, sellest ei piisa! Tuleb oma tõotust ka täita ja omandatud teooriat katsetada, ellu viia. Aeg-ajalt tuleb ka prügiämber välja viia, poest süüa tuua, nõusid pesta, lastega tegeleda, lilli tuua, armastada ja elada.

Kuid seejärel tuleb midagi väga lihtsat ja loogilist. Paulus ütleb: „Pidage kinni heast, hoiduge igasuguse kurja eest!“ Kas märkate, et prohvet ei ütle, et me hoiaksime end hea lähedusse ja võitleksime igasuguse kurjaga. Ei. Ta ütleb, et me peaksime heast kinni, tegeleksime sellega, aga kurjast hoiaksime end eemale. On inimesi, ka kristlasi, kes on nii kõvasti kurjaga võitlemas, et neil pole aega head teha. Tasapisi muutuvad kurjaga võitlejad ka ise kurjaks. Paulus ei palu kristlasi kurjaga võidelda, vaid soovitab neil kurja eest hoiduda, kurjaga võideldes mitte kurjaks muutuda ja sellega kurjuse tööriistadeks saada.

Paulus lõpetab selle lõigu sõnadega, mida tuhandete kirikute kantslitest igal pühapäeval alla tulema hakkavad õpetajad kogudustele soovivad: „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!“

Meil tuleb teha oma osa ja kui me seda teeme, kui vähemalt püüame teha, siis võime olla kindel, et rahu Jumal ise pühitseb meid läbinisti ning meie vaim ja hing ja ihu on tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!

Jah ja ustav on see, kes meid kutsub; küll Tema teebki seda.