Nädala mõte

10. pühapäeval pärast nelipüha kõneldakse ustavusest Jumala andide kasutamisel. Päeva juhtsalmis Luuka 12:48 ütleb Jeesus: „Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.“

Seekord ei räägita vist minust. Räägitakse ju nendest, kellele on palju antud, kelle hoolde on palju jäetud. Või äkki siiski? Võrreldes suurema osa maailmas elavate inimestega oleme ehk kõik pururikkad, väga palju saanud. Maailmarändur Jaan Tätte teatas kord, pärast seda, kui oli näinud, kui vaeselt paljudes maailma paikades elatakse: „Sündimine Eestisse on lotovõit.“

Kas taipame seda, kui palju meil on, või saame sellest aru alles siis, kui meilt midagi või keegi ära võetakse?

Mäletan, kuidas sõitsin ühe noore naise matusele. Millegipärast tuli ta abikaasa mulle järele. Teel nende koju ütles äkki see mees, kes oli mõni päev tagasi rääkinud mulle õnnelikust abielust, kahest imelisest lapsest, 15 ilusast kooseluaastast: „Kus see sinu Jumal siis nüüd oli, kui mu abikaasa suri?“ Mõistsin teda. Ta kaotus oli väga suur ja tulevikki hirmutav. Vastuse asemel esitasin ma talle oma küsimuse. Küsisin, mida ta teeks, kui see minu Jumal viiks ta tagasi aega, mil ta kohtus oma tulevase abikaasaga, ja küsiks tema käest, kas ta soovib elada selle naisega vaid 15 õnnelikku aastat, saada need kaks toredat last, või tahaks ta kedagi teist, kellega saaks elada palju kauem koos. Mees ei mõelnud hetkegi. Ta vastas: „Ma valiksin just selle naise.“

Igale meist on palju antud ja meie hooldegi nii mõndagi usaldatud. Kui täna selle kõige kinkija meile silma ja südamesse vaatab, kas võime siis julgelt öelda, et oleme hästi hakkama saanud, hoolinud, armastanud neid, kes meie hoolde kord anti, ja kinkinud sellest, mida oleme saanud?

Hulga hullem sellest, et meie elu ja kõik võimalused siin otsa saavad, on see, kui jätame oma elu elamata. Mulle tundub, et järjest enam on neid, kes elavad koos nagu võõrad, ja neid, kes saavad kohvikutes kokku ja silma vaatamise asemel vaatavad oma nutiseadmeid, elava, juuresoleva inimesega suhtlemise asemel libistavad oma näppe ekraanil. Seda, mille eest me pole olnud tänulikud, meil ei olegi olnud. Kui palju meil nii mõeldes siis üldse on?

Mõtlen, kui palju olen osanud kasutada kõiki neid imelisi ande, mida Jumal mulle ja mu lähedusse on saatnud. Vahel kurdan, et töö kirikus väsitab, taipamata, et võiksin palju sellest, mida ise ära teen, paluda teha teistel. Kui palju andekaid, töökaid, abivalmis inimesi on Jumal saatnud nendesse kogudustesse, mida Ta on mind vaimulikuna teenima saatnud! Kui vähe ma nendest inimestest ja nende andidest tean ja kui vähestele olen andnud mingeid ülesandeid! Paljud teeksid oma koguduses midagi hea meelega ja minu ülesanne vaimulikuna on need paljud üles leida ja neile ülesandeid pakkuda, neid julgustada ja tehtu eest tänada.

Jumal on helde kinkija ning Ta on loonud inimese omaenese näo järgi. Heldelt andja ootab meiltki heldet andmist. Kuninglik kinkija loodab, et meiegi kingiksime kuninglikult.

Kord küsitakse meilt, mida oleme teinud meile kingituga, meie hoolde antuga. Loodan väga, et see küsija annab mulle veel aega, et jõuaksin teha sellist, mille pärast pole vaja kord häbeneda.