Nädala mõte

„Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll. Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.“ (1. Tim 6:6–12)
Kui võtaksime vahel veidi aega, istuksime hetkeks, lülitaksime välja kõik selle, mis võiks meid segada ja mõtleksime ... Kui mõtleksime mõnikümmend minutit selle peale, mida me peame selles elus enda ja oma lähedaste jaoks kõige olulisemaks, siis küllap saaksime kokku sellise nimekirja, mida julgeksime rõõmuga näidata nii oma lähedastele kui ka kas või mõnele ajakirjanikule. Mis juhtuks aga siis, kui julgeksime oma lähedastelt, meid hästi tundvatelt inimestelt küsida, kas nad meie elu, meie toimetamisi teades on sellega nõus, et need meie kirja pandud ilusad asjad meile ka tõepoolest on olulised?
Kui vaataksime aeg-ajalt oma riidekappidesse, tubadesse ja panipaikadesse, garaaži ja kuuri, siis kui palju leiaksime sealt meile väga vajalikke või hädavajalikke asju? Ja mida kõike me veel vajame! Kas ikka vajame?
Taas tuleb meelde see suurte vaimsete huvidega ameeriklane, kes ühel kaugel välisreisil otsis üles kuulsa juudi rabi ja kui ta tema kodus oli veidi ringi vaadanud, näinud seal kirjutuslauda, mõnda raamatut, riidenagi ja voodit ning veel vaid mõnda hädavajalikku asja, küsinud ta: „Aga, rabi, kus on teie mööbel?“ Rabi küsinud turistilt vastu: „Aga kus on teie mööbel?“ Turist vastanud: „Mina olen reisil.“ Rabi vastanud: „Minagi.“
Me ei jää siia. Me oleme rändurid. Me oleme inimesed ja me ei peaks olema nagu asjad, mida teised liigutavad, paika panevad. Me ei peaks olema nagu masinad, mille käigukastile, roolile, gaasi- ja piduripedaalile meil endal pole ligipääsugi. Kõige vähem peaks täiskasvanud inimene sarnanema rikkis piduritega ringrajaautoga, mis kihutab, kuni on kütust, kihutab kiiremini, kui keegi plaksutab, ja püüab meelde jätta rajapiirdel olevate reklaamide tekste kui elu suurimat tarkust. Lõpuks, kui kütus otsas või mootor kokku jooksnud, kuuleb, mitu ringi ta tegi – tegelikult mitte kuhugi välja jõudmata, saastates õhku, mõlkides teisi, jõudmata elada, armastada, uskuda seda, et elu võiks olla midagi palju enamat.
Sina, inimeseloom, põgene selliselt staadioniringilt, sellisest mõttetust olemisest, kanna oma hinge eest hoolt, ela ja armasta, tunne tänulikkust, rõõmu ja rahu!
Usun, et paljud meist on seda vähemalt aeg-ajalt püüdnud teha. Põgeneda sellelt staadioniringilt, kus paljud arutult ringratast kihutavad. Üksi on see keeruline, sest igapäevane elu on nagu võimas veekeeris, mis püüab kõiki endasse kiskuda ja sügavusse viia. Selles veekeerises tuleb paljudel aeg-ajalt mõte, et see, mida me elame, mida teeme, mille peale peaaegu kõik oma aja kulutame, pole väärt, et seda eluks nimetada, ja nii mõnigi annab endale lubaduse, midagi oma elus muuta ... juba homme või uuel aastal, kunagi hiljem ... mõni ka katsetab, aga lööb peagi käega. Keeris on liiga tugev, et üksi sellest välja ujuda, nii kaua vastuvoolu minna, kuni nina pinnale saad.
Sel pühapäeval oli meie ja mitmetes teisteski kirikutes leeripüha. Selle pühapäevase jutluse aluseks antud kirjakoht lõppes nii selge sõnumiga, mis oleks ligi 2000 aastat tagasi kirjutatud just täna oma usku tunnistanutele. „Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.“
Lisame siia ka selle tõotuse, mis on kõlanud kõikide ristimisel. Jumala Poeg on öelnud: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani.“
Armsad, Jumal ei jäta meid. Selleks, et meie elurännak võiks õnnestuda, et saaksime nendeks, kelleks Looja meile elu ja paljusid ande kinkides meid mõtles, on meil mõistlik hoiduda Tema lähedusse. Mitte keegi peale meie ei suuda peatada meie maiste, kaduvate aarete mõttetut kogumist, asjade külge klammerdumist. Igavesel ja heldel on meile anda aardeid, mis on igavesed – selliseid, mis aitavad meil tõusta meid mahasuruvate asjade, murekoormate ja süütunde alt.
Me oleme rändajad. Iga rändaja jõuab ka eluõhtusse. Ernst Enno on kirjutanud oma „Rändaja õhtulaulu“ sisse kummalised kuid ääretult olulised sõnad:
Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee –
meel igatseb tolmuta randa.
Soovin meile kõigile, et meil oleks tarkust kõndida lõpmata teel „kesk nurmi, täis valmivat vilja“. Kõndida nii nagu laps, kes läheb sellel lõpmata teel „kui polekski ilmas ruttu“. Märgata neid lõputuid aardeid, mida Jumal meile sel eluteel nii ääretult palju jagab, ja võtta Tema poolt meile kingitud aega, et nende aarete kohale kui ammendamatule allikale kummarduda. Ristimine, armulaud – kristlaseks saamise ja jäämise aarded. Palve ja armastus – Jumalaga suhtlemise aare. Pühakiri – Jumala elusakstegevate Sõnade ammendamatu aare.
Soovin sulle vana keldi ja Piibli õnnistussoovidega: „Olgu Sul taeva arm ja sõprus ja võtku igavene Isa ise Sind oma armulikku rüppe, omaenda heldusse embusesse. Issanda arm ja ustavus hoidku Sind alati.“