Nädala mõte

 

 

„Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.“ (Hb 11:1)

Usku peab olema! Seda lauset teavad arvatavasti kõik. Usk vaatab kaugemale olemasolevast, näeb seda, mida veel ei nähta, ja arvestab sellega, mida täielikult ei mõisteta. Usus hüppab inimene iseendast kaugemale, seepärast ainult uskudes saab ta midagi korda saata, ületades ennast. Kellel ei ole usku, see ei suuda hüpata ja tal ei lähe midagi korda. Kõik inimesed, kes on midagi saavutanud, on teatavas mõttes usklikud. Iga inimene usub millessegi, ka siis, kui ta seda eitab või on vähe jõudnud teha – kuid kõik ei ole religioosses mõttes usklikud. Seda loetelu usu iseloomustamiseks võiks jätkata.

Tõelises mõttes usuisana tõstetakse juutluses, kristluses ja islamis esile Aabrahami. „Ta uskus Issandat ja see arvati temale õiguseks.“ (1Ms 15:6; vrd Rm 4:3) Aabrahami usk ei piirdunud ainult maise tegelikkusega, vaid tõusis taevasesse nähtamatusse. Jumala kutsel lahkus ta oma maalt, sumerlaste Uri linnast Mesopotaamias – ja siirdus tõotatud maale, mida talle näidati. See oli Iisraelimaa või teise terminoloogia järgi Palestiina, kus ta liikus ja kus elasid ka tema järglased. „Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi“ – nii arutletakse Aabrahami ja teiste usuisade üle Heebrea kirjas. Kuid nende meeles oli taevane tegelikkus, mida ei antud neile kätte isegi veel maisele tõotatud maale jõudes. Nad ihkasid „paremat, see tähendab taevast kodumaad“, sest Jumal on „valmistanud neile linna“ taevas (Hb 11:15j). Piiblis räägitakse ka taevasest Jeruusalemmast, mis eksisteerib juba praegu Jumala juures. Taevase linna maiseks eksponendiks on peetud aga maist Jeruusalemma (Hb 12:22jj).

Seepärast pole sugugi ime, kui meie äsjasel Jordaania reisil ütles meile kohalik giid Osama, kes nimetas ennast moslemi päritolu inimeseks, vähemalt kaks korda, et tema arvates peaks Jeruusalemma linn funktsioneerima rahvusvaheliselt mõneti nagu Vatikan – kolme suure maailmareligiooni pealinnana maailma vaimses keskpunktis. Sarnaseid avatud mõtteid on esitatud ka kristluses ja juutluses.

Leidsime Jordaanias korduvaid kinnitusi, kui turvaline ja rahulik see maa vähemalt praegu on. Aqaba linna araabia rahvusest ortodoksi kiriku preester juhatas meid äärmiselt sõbralikult oma kirikusse, rääkis oma elust, kuidas ta endisest pangatöötajast oli jõudnud vaimulikuks jms. Ta pani mulle ümber mingisuguse rüü (vist kaasula) ja lubas mul eesti keeles jutlust ütelda. Ta andis mulle kätte pintsli ja nõnda me võidsime õliga kohalolijaid. Kas ta ortodoksi kiriku korda rikkus, seda ma ei tea, ent küllap ta oskas täpselt eristada ja püsida õigel liinil. Pole ju ükskõik, mida me usume ja kuidas me usume. Kui muutub meie usk, siis muutub ka usund või religioon, mis mõjutab kogu meie elu. Kui religioosne usk üldse kaob, siis säilib mingi ilmaliku usu vorm, mis toob omad tagajärjed.

Kristlik usk eristub kõigist teistest ja ületab kõiki teisi veendumusega Kristuse ülestõusmisse. Taas Heebrea kirja sõnul on Aabraham ka ses suhtes usuisaks: „Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki“, oma ainsa tõotatud poja, ja oli nõnda „valmis ohverdama oma ainusündinu“. Sellega osutatakse tuntud loole, kuidas Aabraham siirdus Jumala käsul Iisakit ohverdama Moorija mäele, mis jällegi olevat olnud Jeruusalemma templimägi. Jumal muidugi pani ainult proovile tema usku ega lasknud Iisakil surra. Ent kuidas suutis Aabraham kuuletuda? „Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.“ (Hb 11:17jj) Nimelt ettetähenduseks Kristuse ülestõusmisele, kelle kohta kasutatakse samuti nimetust „ainusündinu“ („monogenes“).

Nii tõstab usk meid kõrgemale maisest tegelikkusest ja ühendab taevase linnaga. Ja kui meile vahel tundub, et juba liiga kauaks jääb viibima jumalariigi tulek maailmaajastu lõpul, mida kirjeldab Johannese ilmutusraamat taevase Jeruusalemma laskumisena (Ilm 21), siis võime teada, et ka meie usuisad „surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt“. Kõik meie esiisad on elanud maa peal ainult usus, aga kui palju on korda saatnud nende usk! Nii nagu aeg-ajalt meie, on ka meie usuesiisad tunnistanud „end olevat võõrad ja majalised maa peal“ (Hb 11:13), kuid tundnud ühtlasi täit rahu, et nende kodumaa on taevas ja neid ootamas, kui maised ülesanded täidetud.

Rõõmsat Kristuse ülestõusmise aega! Nii nimetatakse praegust perioodi kirikuaastas. Ühtlasi viibime Tema ülestõusmise ajastus, oodates pööret maailmas, mis saab ükskord avalikuks! Me ei tea täpselt, milline saab olema elu jumalariigis, kuid meil tuleb jääda ustavaks usule. Olgu meil usku ülestõusmisse!