Nädala mõte

Jeesus äratab usule.

Peatusin, vaadates üht lauset pühakirjast.

„Issand õnnistab õiget.“

Siis ei ole mul lootust.

Olen ekslik ja komistav – kohati olen ka kukkunud.

Kõikide kukkumiste tagajärjed pole enam küll kõigile nähtavad. Mõned kukkumised olid nii ammu, et neid, kes mäletavad, on vähe. Mõned mõlgid on parandatud, killud kokku liimitud, pealispindki üle lihvitud. Poleerimispastaks on kasutatud heategusid ja ränka töödki on tehtud – ikka selleks, et kõik konarused ja kriimud siledaks lihvida. Aga ega sellega ole õigeks saadud – lihtsalt süütunnet on püütud veidigi vähendada ja kohati on see ka õnnestunud.

Issand õnnistab õiget. Kuid mis saab siis minust?

Millal ja kuidas minust õige saab?

Sukeldusin pühakirja. Otsisin sellest ääretust merest vastust ja leidsin. Jah, õige see on, et Issand õnnistab õiget, aga õige on ka see, et Issand õnnistab õigeks. Tema teeb õigeks läbi andeksandmise. Tema annab usku.

Vaatan ristile ja taipan, et seal see sündis. Sinna kanti kõik meie võlad, iga eksimus. Kõike seda, mida meie ei suuda terveks teha, laitmatuks lihvida, täiuslikuks teha, suutis Tema. Meie saame sellesse uskuda. Issand õnnistab õigeks.

Vaatan sageli Jaani kirikus altari kõrval olevale vaibale, millel nimeks „Issaristike“, ja mõtlen sõnadele, mille vaiba autor Anu Raud selle vaiba mõtteks on kirjutanud:

Otsas valu, lõppend piin, Ta ei ole enam siin,
aga Ta on igal pool, kõikjal Tema arm ja hool.

Taipan, mida palvetav psalmist mõtles, kui palub Jumalal kuulda tema sõnu, tähele panna tema ohkamisi, kuulda kuningate kuningal – Jumalal – tema appihüüdu. Ta usub, et Jumal kuuleb ta häält. Ta teab, et see on Issanda suur heldus, et tema saab minna Issanda kotta. Ta teab sedagi, et ta ise ei jõuaks iialgi Jumalani, kui Kõigeväeline ei tasandaks talle teed. Taipan seda, millisest rõõmust räägib laulik – rõõmust, mille leiavad need, kes otsivad pelgupaika Jumala juurest. Kes muud saaksidki igavesti hõisata kui need, kes Kõigeväelise ja Igavese armastuse hõlmast on otsinud pelgupaika ja selle Tema juurest ka leidnud.

Issand õnnistab õigeks ja Tema õnnistab õiget. Tema annab usku, et suudaksin seda imet uskuda.

Kaitset ja pelgupaika ma vajan – ka usku, rõõmu ja igavest hõiskamist. Tasub hoida end Tema lähedusse, kes saab seda kinkida, tulla Tema kotta, kõnelda Temaga oma palvetes, hüüda appi Teda, kes suudab aidata. Ise ju õigeks ei saa. Lootustki pole. Temaga on lootust, Temas on rõõmu ja hõiskamist – alati, igavesti.

Kummaline, miks tulid nüüd meelde need read ühest hiljuti uuesti kuuldud laulust: „Tahan ja tahan, Su taevaste taha, selleks mul sindki on vaja.“ Kas see kõneleb minugi igatsusest?

PALVE:
Sina, Igavene ja Õige, rõõmu ja igavese hõiskamise allikas, kuule meie palvet. Me vajame Sind, Sinu andeksandmist ja armu. Kingi Sina meile usku!