Nädala mõte

Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti. (Ps 107:1)

Jumala headus, Tema heldus, Tema arm on teema, millest võiksimegi kõnelema jääda, see on teema, millest saaks kõneleda lõputult. Ja peaksimegi sellest kõnelema – rohkem, südamest kõnelema. On ju terve meie elu, iga hetk selles, Jumala arm, Tema kingitus. Ja kuna meie ise, meie elu tuleb Jumalalt ja sõltub Temast, siis pole meil pole meie elus tegelikult midagi väärtuslikku ja head, mida saaksime täielikult ise luua, mis ei pärineks viimselt Jumalalt. Algmaterjal heale tuleb igal juhul Temalt, meie saame seda vaid vormida. Võiksime tuua lõputult näiteid selle kohta, kui palju head ja ilusat meie Looja Jumal meile igal meie eluhetkel kingib. Ja Jumal kingib, kingib heldelt, vaatamata sellele, et me pole osanud Tema kingitut hästi ja õigesti kasutada, pole alati osanud olla tänulikudki. Tema kingib, on armuline, hoolimata sellest, et tänupalve asemel selle eest, mis meil on, ainsa asja eest, mida meie saame oma Loojale kinkida, Talle anda, läkitame taeva poole sageli hoopis virinaid teemal, mida kõike meil veel ei ole, soigumisi teisejärguliste pisiasjade üle, ebameeldivuste üle, millest me muide lõviosa oleme ise endale põhjustanud oma taipamatuse, ahnuse, laiskuse, rumaluse, südamekõvaduse ja argusega.

Suurim Jumala arm on meile ilmunud Tema pojas Jeesuses Kristuses, kelle kaudu on meil võimalik pärida igavese elu and.

Arm – see on esimene ja tähtsaim osa kaunist sõnast „armastus“. Ilma armuta ei ole armastust.

„Väike tüdruk küsis kord suurelt vennalt: „Mis on armastus?“ Suur vend vastas: „See on see, kui sa iga päev näppad minu portfellist šokolaadi ja mina panen sinna ikka ja jälle uue asemele.“ („Õpetajat otsimas“, lk 290)“

See vahva lugu võtab nappide sõnadega arusaadavalt ja hästi kokku Jumala armu sisu, kirjeldab seda.

Enne kui me jälle hakkame taeva poole saatma kurtmisi ja hädaldamisi, pikki nimekirju sellest, mida kõike Tema meile andnud ei ole, ise samal ajal Jumala põhjatust portfellist endale šokolaadi näppama hiilides, mõelgem sellele, kuidas oleme meie Jumala armu vastu võtnud, kas oleme osanud olla selle eest tänulikud, kas on see meid paremaks muutnud, kas oleme seda osanud teistega jagada, kas oleme Tema häid ande osanud hästi kasutada.

Saalomoni Tarkuseraamatus (16:26–29) on sõnad: „... sinu sõna peab ülal neid, kes sinusse usuvad. Sest see, mida tuli ei hävitanud, sulas otsekohe, kui seda soojendas põgus päikesekiir, mõistmiseks, et sind tuleb tänada enne päikesetõusu ja sinu poole palvetada aovalgel. Sest tänamatu inimese lootus sulab otsekui talvine härmatis ja voolab ära kui kasutu vesi.“

Kinkigu Issand ise meile tarkust olla tänulikud!