Nädala mõte

Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?“ Aga Jeesus ütles talle: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“ Tema vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!“ Siis Jeesus ütles talle: „Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!“ Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: „Ja kes siis on mu ligimene?“ Jeesus ütles kõnelust jätkates: „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: „Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“ Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?“ Seadusetundja ütles: „See, kes tema peale halastas.“ Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti! (Lk 10:25–37)

Lugu halastajast samaarlasest on vist üks tuntumaid piiblilugusid üldse ja sellest on kuulnud isegi kirikust ja usust kaugel seisvad inimesed. On ju väljendist „halastaja samaarlane“ või lühidalt „samaarlane“ saanud lausa käibeväljend. Tõsi: eri inimestele tähendab see eri asju. Nii sümboliseerib samaarlane kirikuinimestele halastust, eemalseisjatele aga enamasti hoopis inimest, kes on veidi imelik, kuna tegeleb vaeste ja hüljatutega, nendega, kellest ei hoolita, kellega ei taheta tegemist teha.

Arenenud ühiskondades on olemas organisatsioonid, kes täidavad halastaja samaarlase rolli palga eest, kellele on töökohustuseks aidata kõiki, ka neid, kellega teised tegelda ei taha: kiirabi, päästeteenistus, politsei. Meilgi on kõik need asutused olemas. Nad täidavad oma kohustusi nii hästi, nagu oskavad ja suudavad. Aga elus võib sageli ette tulla olukordi, kus palgalisi samaarlasi pole käepärast. Tuntud telenägu Maire Aunaste kirjutas kord loo sellest, kuidas ta oli murdnud tervisejooksu tehes jalaluu. Ta oli sunnitud neli kilomeetrit selle murtud jalaluuga käima, sest keegi ei peatunud, kui ta tee ääres püüdis hääletada. Peale võttis ta alles 13. auto, kui ta oli juba lootuse kaotanud ja hääletamisest loobunud.

Eks tule tuttav ette? Jõhker, aga paraku meie ajale tüüpiline. Hädaline jäetakse abita. Kusjuures antud juhul ei otsinud abi mitte viina- või narkouimas asotsiaal, kellega oleks juba puhtfüüsiliselt ebameeldiv kokku puutuda. Ei otsinud abi turske, vilava pilguga mehepoeg, kellelt võiks kõiki kuuldud õuduslugusid meelde tuletades oodata, et ta tunneb rohkem huvi autoomaniku rahakoti või mobiiltelefoni oma valdusse saamise kui teevaeva lühendamise vastu. Ei – abi otsis habras naisterahvas, kõiki turvariske silmas pidades täiesti ohutu, silmanähtavalt vigastatud ja tõesti abi vajav. Ei usu, et kõik möödakihutajad olid teel lennujaama või kiirustasid kohtumisele, kuhu minutiline hilinemine toonuks kaasa katastroofi. Ja ikkagi nad ei peatunud. Inimesed meie hulgast, meie kõrvalt. Needsamad inimesed, kes võib-olla isegi on koos teistega ja ehk teistest valjeminigi kurtnud, et aeg on raske ja julm, et me vajame halastust, armastust ja hoolivust. Ja ikkagi – nad ei peatunud.

Jeesus küsis seadusetundjalt, kes on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud röövlite kätte. Seadusetundja vastas: „See, kes tema peale halastas.“

Kas tõesti võime oma ligimesteks pidada vaid umbes iga 13. inimest nende hulgast, kellega me oma riiki jagame? Kas tõesti väärib meie tähelepanu, meie hoolimist, meie lugupidamist ainult iga kolmeteistkümnes? Ja küsimus meist igaühe enda jaoks: kelle hulka meie kuulume? Kas esimese 12 hulka või oleme 13-ndad?

Elu kesk võõraid, hoolimatuid inimesi on kurb ja sünge. See on elu täis lootusetust ja usaldamatust, võitlust ja vihkamist. Selline ei pea elu olema. Kust aga võtta ligimesi, kes kingivad lootust, osutavad halastust ja armastust? Ainult meie endi hulgast. Kuidas neid leida? Ainult muutudes ise ligimeseks: võites oma mugavuse, laiskuse ja ükskõiksuse, mõnikord ka hirmu. Jeesus ütles seadusetundjale, kes otsis endale ligimesi ja kellele Jeesus tõi näiteks halastaja samaarlase: „Mine ja tee sina nõndasamuti.“ Sedasama tahab ta öelda ka meile, kes me tahame nimetada ennast ristiinimesteks.