Nädala mõte

Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära. (Jesaja 42:3)

Meie elus võib esineda palju torme, mis loovad tunde, nagu oleks elu ise meie sees kustumas. Jumal aga ei taha kustutada meie elusädet ja teeb kõik, et tormid meid ei murraks. Seda tahab öelda see prohvetisõna kõikidele aegadele: nimelt kui SÕNAL on midagi sees, siis ei kõnele ta ainult omale ajale, vaid kõigile aegadele. Jumal, meie Looja, seisab viimse võimaluseni elu eest, hoolimata meie poolikustest ja vigadest. Ja ta ilmutab ennast inimeste juures, kes ise ei pruugi olla sellest täiesti teadlikud.

Lugesin hiljuti armastuslugu „Aga roosi nimi oli Consuelo“, mille on kirjutanud Fanny de Sivers. Artiklis on juttu prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupéry ja tema naise Consuelo tormilisest abielust, millest Consuelo on jutustanud oma mälestusteraamatus „Roosi memuaarid“. Need, kes on lugenud tema kuulsa abikaasa „Väikest printsi“, mäletavad arvatavasti habrast lapselikku roosikest, kes nõuab hoolt ja armastust ning kaitset külmade tuulte eest. Tegelikus elus oli selle roosi nimi Consuelo.

Consuelo ja Antoine de Saint-Exupéry armulugu on üks värvikamaid prantsuse kirjanduses. Populaarse sulemeistri 100. sünniaastapäevaks (2000. a) trükis ilmunud mälestused, mis ta elukaaslane kirjutas, aga mõneti varjutasidki mehe aupaistet. Kirjanikku oli teatud piloodina ja teise maailmasõja kangelasena, kes hukkus, kui sakslased tema lennuki 1944. aastal alla tulistasid. Nüüd kinnitati mälestusraamatus leiduvaga taas kord tõsiasja, et kirjanikudki on inimesed ning võivad evida igati inimlikke voorusi ja puudusi.

Consuelo ja Tonio kohtusid 1930. aastal Buenos Aireses. Koos sõpradega sooritati õhusõit, mis jäi seltskonnale kogu eluks meelde. Mindi Saint-Exupéry korterisse, kus magati ja joodi kohvi. Argentinas toimus samal ajal revolutsioon, millest õhulaevalt naasnud sõbrad välja ei teinud. Peeti pidu ja tantsiti tänavailgi.

Kuna Tonio pidas kinni perekondlikest traditsioonidest, otsustati pulmi pidada Prantsusmaal. Mõni sõber küll ironiseeris värsket abikaasat, kuid Consuelo jäi oma mehele asendamatuks toeks vaatamata raskustele, arusaamatustele, mehe egoismile ning põikpäisusele. Consuelo oli ka ise sisemiselt rikas, oskas kirjutada ja tegi skulptuure.

Kooselu Saint-Exupéryga polnud kerge. Suurema osa ajast oli mees kodust ära, kusagil õhus, merede ja mägede kohal. Kui ta mõneks päevaks maa peale jäi, tõi ta sõpru ja kambamehi kaasa: teisi lendureid, kunstnikke ja kirjanikke. Vahel ka võõraid naisi. Siis oli majas mürtsu terve öö, nii et Consuelo ei saanud magada.

Kui elu muutus väljakannatamatuks, sõitis Consuelo kuhugi mujale. Kuid iga kord, kui Toniol oli teda vaja, tuli naine jälle ning hoolitses mehe eest kannatliku armastusega. Kui abikaasa Guatemalas haavata sai, istus ustav naine ööd ja päevad uljaspea voodi kõrval. Aga kui too haiglast välja lasti, kinni seotud nagu muumia, kuulutas ta, et peab kohe New Yorki lendama. Jälle jäi Consuelo üksi ja sõitis nukralt Pariisi tagasi.

„Roosi memuaaride“ eessõnast võime lugeda, et kogu nende elu oli „rida suhete purunemisi ja taaselustamisi, mille tagapõhja moodustasid juhuslikud retked, aadressimuutused, üllatused, kriisid, karjumine ning vaikus, äkilised ärasõidud ja idüllilised silmapilgud“. Seetõttu viitabki Fanny de Sivers tõigale, et Saint-Exupéry hollywoodlik rüütlikuju kaotas naise memuaarides osa oma särast. Samas aga muutus kirjanik sellega inimlikumaks, kui ta senini oli legendaarse teise maailmasõja õhukangelasena olnud.

„Tee mulle mantel oma armastusest,“ ütles ta Consuelole viimasel kohtumisel, „siis ei hakka mulle ükski kuul külge!“ Kuid vaenlase lennukitel oli päike selja tagant, nii et ohver ei näinud nende tulekut, kui ta 31. juulil 1944 Vahemere kohal alla lasti. Consuelo oli vastanud: „Selle mantli ma teen sulle, kallim. Katku ta sind igavikuks!“ 35 aastat hiljem, 28. mail 1979, läks naine Toniole igavikku järele (Elukiri 2000/7–8: lk 56–58).

Meenutagem alguses öeldut! Jumal, meie Looja, seisab viimse võimaluseni meie elu eest – hoolimata meie poolikustest ja vigadest. Ja ta ilmutab ennast inimeste juures, kes ise ei pruugi olla sellest täiesti teadlikud.

Ma ei tea, kui teadlikud kristlased Saint-Exupéryd olid, järgides abiellumisel perekondlikke, st katoliiklikke traditsioone. Kuid nad olid siirad – oma armastuses, aga ka oma inimlikkuses. Kirjanik oli juba esimesel kohtumisel naise vastu veendunult otsekohene ja hiljem ei varjanud ta oma inimlikke külgi. Consuelo arvatavasti ei varjanud alati oma pahameelt, kui mees jälle koos kambaga sisse vajus ja öö läbi pummeldati.

Aga nende lugu on kasvatanud head vilja. Antoine de Saint-Exypéry raamatud on näidanud paljudele inimestele teed tõe ja armastuse poole. Tänaste ridade põhjal ei imesta ma enam, et ka kirikuõpetajatele meeldib viidata „Väikesele printsile“. Jumal, kes meid armastab, annab endast anonüümselt märku ka tõelises inimlikus armastuses.

Nende südamlik armastuslugu aga on pannud inimesi nutma. Consuelo mälestused on sellele alust andnud. Ortodoksi isad ütlevad, et seal, kus on südamest tulev nutt, toimub ka tõeline uuenemine, mis meeldib Jumalale. Ka Jeesus nuttis (Jh 11:35), kui leinati, ehkki ta teadis, et peagi järgneb Laatsaruse ülesäratamine. Meiegi elus on võimalikud loendamatud pöörded ja ülesäratamised, kui tõeliselt armastame.

Teadkem, et rudjutud pilliroogu ei murra Jumal katki ega kustuta hõõguvat tahti – ka praegu mitte! Mõne inimese elu võib olla tormidest räsitud ja tema elusädemeke veel ainult vilkuda, kuid Jumal armastab meid kõiki, st Ta tahab endiselt, et me elaksime. Jumal, kui Teda tõeliselt kogetakse, osutub ka suuremeelseks ega taha vaadata meie vigade peale: Ta näeb ja otsib meis viimse võimaluseni lootust elule.

Õnnistatud uut nädalat!