Nädala mõte

 

Millest soovitab mõtelda alanud nädal? Armastuse käsust.

Kutsun sind mõtisklema Pauluse sõnade üle. I Kor 13:13 ja 8a: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Armastus ei hääbu kunagi.“ Aamen.

Armastuse apostli Johannese õpilane, Smürna piiskop Polykarpos on kirjutanud kristlastele: „Usk on meie kõikide ema. Lootus kõnnib tema jalajälgedes ning viimaks tuleb armastus Jumala ja inimeste vastu. Kui keegi tõesti järgib neid põhimõtteid, siis vastab ta kõikidele pühaduse nõudmistele, sest kellel on armastus, see on patu haardeulatusest väljas. Tulge kokku, hoidke tõde ja armastage üksteist nagu vennad ja õppige üksteise teelt kõrvale astuma. See on tee, mille andis teile Kristuse vaim, kes ei kohelnud kedagi teisiti kui lahkuse ja armastusega, sõltumata sellest, kui vaene, patune või kõrvalejäetu keegi oli. Aidaku Jumal meil usus ja tões kasvada lahkuses, mis kunagi ei hälbi, ja igasugusest raevust hoidumises. Õpetagu Ta meile kannatlikkust ja sallivust teiste vastu ning rahulikku ja puhast elu. Andku Jumal teile ja kõikidele, kes Temasse nüüd ja tulevikus usuvad, koht oma pühade hulgas."

On kõneldud, et enne 1917. aasta laastavat revolutsiooni toimunud viimasel õigeusu kirikukogul vaielnud kokkutulnud kirikute juhid ja koguduste esindajad tuliselt preestrite rüü värvide ja kuju üle. Mõne aja pärast tapeti tuhanded preestrid, hukkusid miljonid usklikud ja uskmatud, hävitati kümned tuhanded kirikud. Ainuüksi Peterburis, kus enne revolutsiooni oli 400 tegutsevat kirikut, oli 1980-ndatel alles vaid 14 pühakojana tegutsevat kirikut.

Vahetevahel ma imestan ka täna – mis on see, mida peetakse oluliseks, mille pärast kakeldakse, ollakse valmis ka pikaajalist sõprust üles ütlema. Meil kõigil on oma puudused ja plekid. Meist keegi ei ole veatu ingel ja sageli läheb nii, et need, kes teisi mõne pisikese komistamise eest kõige karmimalt paika panevad, komistavad ise nii, et paljud killud on taga. Ja need, kes kambas kedagi tema laubale tekkinud pleki pärast tümitavad, teavad tegelikult üsna hästi, et neil endal on palju pirakam plekk kannikal või kintsul, aga seda on õnneks näinud vaid nende lähedased ja nemad vaikivad. Kui ka õiget usku kaitstes kaotatakse armastus, siis pole kaitsjatel varsti ka lootust, et nende usk neid päästab, ja lõpuks taipavad kaklejad, et nad on üksi – isegi nende lähedased hakkavad nendest eemale hoidma. Loeme uuesti Smürna Polykarpose sõnu: „Tulge kokku, hoidke tõde ja armastage üksteist nagu vennad ja õppige üksteise teelt kõrvale astuma. See on tee, mille andis teile Kristuse vaim, kes ei kohelnud kedagi teisiti kui lahkuse ja armastusega, sõltumata sellest, kui vaene, patune või kõrvalejäetu keegi oli. Aidaku Jumal meil usus ja tões kasvada lahkuses, mis kunagi ei hälbi, ja igasugusest raevust hoidumises. Õpetagu ta meile kannatlikkust ja sallivust teiste vastu ning rahulikku ja puhast elu.“