Nädala mõte

 

„Kui nad nüüd olid einet võtnud, ütles Jeesus Siimon Peetrusele: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“ Peetrus ütles talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu tallesid!“ Tema ütles talle veel teist korda: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Ta vastas talle: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Hoia mu lambaid kui karjane!“ Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale:„Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid! Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ Aga seda ta ütles vihjates, missuguse surmaga Peetrus pidi Jumalat austama. Aga kui Jeesus seda oli öelnud, ütles ta talle: „Järgne mulle!“ (Jh 21:15–19)

Nagu kombeks, tuleb nüüd pidulikult küsida, mida ütleb see tekst meile tänapäeval.

Jeesus küsib lihtsa küsimuse: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Vaevalt et Jeesusele oli kangesti oluline, kes teda armastab ja kes mitte, kuid küsimus oli tõsine, koguni: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?“, ja kui vastus käes, ütles Jeesus: „Sööda mu tallesid!“

Miks peaks seda oma jüngrilt üle küsima ja veel kolm korda? Miks peaks seda küsima Peetruselt – salgab teine ju Jeesust koguni kolm korda ja laseb kukel end hingetuks kireda?

Ütlesin kord mehele, kes oli oma eluga rappa läinud, et vahest need probleemid ei kao enne, kui ta hakkab oma sõnade ja tegude eest täielikult vastutama. Üle viiekümnene mees küsis seepeale täiesti siiralt, et mis asi see vastutus on. Ega mind eriti kerge üllatada pole, aga see üllatas tõsiselt. Aga olgu, kui küsida, mis asi on vastutus, kuidas me siis vastame? Kas mäletate veel hiljutist „Suud puhtaks“ saadet, kus ajakirjanik küsis teiselt ajakirjanikult, et mis on meedia vastutus? Ja siis ei osanud temagi vasta muud, kui et kõik liigub meedia poolt ikka paremas suunas. No hea seegi.

Kuid kui natuke terasema pilguga vaadata ümberringi, unustamata iseennast, siis – kes vastutab üldse millegi eest? Kui paljud ütlevad meist, et tegid vea, eksisid, läks valesti, ei mõelnud nii, või veel enam – parandavad ära, teevad korda, andestavad, võtavad süü enesele, on hoolikamad, mõtlevad enne, või, hoidku Jumal, „palun anna andeks“?

Jeesus vaatas terase silmaga enda ümber – enesesse tal polnud vaja vaadata, millegi eest polnud vastutada, Ta oli puhas. Sellegipoolest ei jäänud miski inimlik Tal märkamata, analüüsimata, andeks andmata. Oma jüngrid olid Tal peo peal, polnud midagi, mis oleks jäänud märkamata, teadmata. Teadmata polnud seegi, et keegi neist ei vastuta suurt millegi eest, kuigi sisemisest puhtusest on asi kaugel. Ükskõik, mida ta jüngritele õpetas, pärandas, pühendas, vastutus tuli võtta Tal enesel, täielikult ja kõigi eest.

See aeg sai varsti täis, tuli valida halvimaist parim. Ei saa ju anda võtmeid üle inimestele, kes muretsevad, kummal pool Jeesust nad istuda saavad, ja muud pidulikku. „Luba meile, et me istuksime sinu kirkuses üks sinu paremal ja teine sinu pahemal käel!“

Peetrus oli kahtlemata juht – ja üks lähematest. Pärast salgamist ei olnud enam midagi, mis oleks näidanud tema nõrkust veel enam. Peetrus võttis salgamise eest vastutuse ja ta armastas Jeesust siiralt. „Kas sa armastad mind? Hoia mu lambaid kui karjane“, pole midagi muud kui küsimus, kas sa vastutad enese ja teiste eest. Kas Sinu kätte saab võtmed usaldada või unustad sa ukse sulgemata ja su lambad on kõik pilla-palla?

Kes seda siis veel küsima pidi? Jeesus võttis vastutuse kogu inimkonna eest, täielikult. Mille eest vastutame meie? Mis me vastame, kui Ta küsib meie käest: kas sa armastad mind, Jüri, kuidas on sinuga, Mari? Kas me armastame Teda, kas me hoiame Tema lambaid, kas me söödame neid ja millega me neid söödame? Või küsime meiegi, kummal käel olla, ja Jeesus vastab ikkagi: „Kas te võite juua karikast, mida mina joon, või saada ristitud selle ristimisega, millega mind ristitakse?“ Ehk teisisõnu – kas oled valmis vastutama? Võttes vastutuse enese sõnade ja tegude eest, anname iga kord oma määrdunud hingelt vähemalt osa sinna kogunenud andestamatust ja saame andestuse Temalt endalt.

Ta võttis meie eest vastutuse, et meie võtaksime eneste eest, ja andis andestuse – täieliku.

Karpathose Johannes on öelnud: „Jumal on andnud meile hinge puhta ja kaunina ning meil on kohustus anda see Talle samasugusena tagasi.“ Võiksime pigem mõelda, et see võib peale määrdumise siin maa peal ka ilusamaks muutuda.

Põhiküsimus ongi: mida Jumal tahab, et ma teeksin? Vastutus tuleb võtta, oma sõnad ja teod heastada – milleks meile muidu andestus, mida oskame me sellega peale hakata? Siiani pole ju osanud.