Nädala mõte

 

Kristus on üles tõusnud! „Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:18).

 

Lapsena mängisin koos teiste poiste ja tüdrukutega üht toredat mängu. Võtsime vana vatiteki ja panime selle kordamööda ühele lapsele üle pea. Siis talutasime teda läbi põõsaste ja majahoovide, läbi tänavate ja metsa. Tiirutasime teda, et ta ei saaks aru, kus me oleme. Nii rändasime läbi kõige kummalisemaid paiku. Ja kui viimaks tal arvata lasksime, kus ta on, siis ütles ta alati valesti. Naljakas oli, et ta ei teadnud meie asukohast midagi. Meie ju nägime ja teadsime kõike.

Ma mäletan selgelt seda tunnet, mis mul endal oli, kui teised lapsed mu teki alt vabastasid. Kõigepealt ei saanud ma üldse aru, kus me oleme. Siis hakkasin märkama tuttavaid värve ja esemeid. Seejärel tundsin ümbruse ära. Viimaks taipasin, et olime hoopis teisele poole läinud, kui mina arvasin. Jahmatus ja imestus oli alati suur. Me kõik tahtsime aina ise teki alla pugeda, et teised talutaksid. Vahel võtsime loosigi, kes on esimene. Praegugi mõtlen vahel, et võiks seda mängu uuesti mängida.

Mis ahvatles meid selles mängus? Eks ikka see, et meile kõigile tuntud maailm oli muutunud tundmatuks, kui tekk meie pealt langes. See oli nagu teine maailm, kus kõik on teisiti. Ja siis avastasime, et see oli ikka seesama maailm, kus kõik on endine.

Mõned inimesed rändavad läbi pool maailma, et leida midagi uut, kuid tulevad tagasi ja on pettunud. Ei olnudki nii huvitav reis, kui ma lootsin! Teised inimesed aga saavad aru: meie ise peame õppima maailma uutmoodi nägema.

Jeesus rändas oma sõpradega mitu aastat mööda koduseid paiku Juudamaal. Ta õpetas neid ja juhatas neid. Jeesus ütles, et Jumal on väga lähedal tema juures. Paljud inimesed aga pahandasid ja küsisid: Jumal on ju taevas, kuidas Ta nüüd sinu juurde sai? Need inimesed ei olnud valmis nägema uut. Nad ei taibanud, et Jumal võib ka meie juurde tulla. Nad said Jeesuse peale väga vihaseks, võtsid Ta kinni ja lõid Ta risti. Jeesus suri ja maeti maha. Jeesuse sõbrad olid aga väga kurvad.

Jeesuse sõbrad mõtlesid nüüd elu üle järele. Neile tundus, nagu oleks neile tekk üle pea pandud, kui nad koos Jeesusega ringi rändasid. Nad olid pimedas ega näinud midagi. Nad ei osanud arvatagi, et inimesed Jeesuse tapavad. Kuid Jumal ei jätnud ka surnud Jeesust maha. Ta oli ikka tema juures. Ja siis ilmus Jeesus oma sõpradele. Nad nägid, et Jeesus elab jälle. Jumal on tema üles äratanud. Jumal tahab, et ka meie seda usuksime. Jumal tahab ka meid üles äratada, kui meie ükskord sureme.

Nüüd langes Jeesuse sõpradel tekk silme eest ja nad nägid järsku kõike hoopis uutmoodi. Maailm nende ümber oli endine. Kõik vanad tuttavad kohad olid seal, kus ennegi. Kuid midagi oli muutunud. Nad olid näinud ülestõusnud Jeesust. Jumal oli oma armsa Jeesuse üles äratanud. Jeesuse sõbrad said aru, et Jumal armastab meidki ja saatis Jeesuse meid õpetama. Nad võisid nüüd elada oma elu, mis oli muutunud rõõmsaks ja huvitavaks. Nad oskasid alati kõikjal näha uut ja tundmatut.

Selle loo kirjutasin ma kunagi ajakirjale Laste Sõber (2001/4), kuid see sobib nädala mõtteks ka täna. Ülestõusmispüha sõnum, kui see inimestele kohale jõuab, on lihtne ja veenev sõnum Jeesuse ülestõusmisest, mis tekitab kirjeldamatut rõõmu. Temasse uskumine annab meile uue vaate elule maa peal ja lootuse igavikuks. Temas leidkem rahu tänagi.

Häid ülestõusmispühi kõigile!