Nädala mõte

 

Jeesus vastas neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud” (Jh 6:26–27).

 

Jeesuse kuulajaskonna moodustavad inimesed, kes on hiljuti saanud osa tema imeteost: viie leiva ja kahe kalakesega on ta toitnud ära 5000 meest ja toitu on isegi üle jäänud. Vägev. Kui vaid rahval oleks selline imeliste võimetega kuningas, siis tema alamatel langeks üle poolte muredest ära: poleks enam vaja ennast vaevata raske tööga, hankimaks endale igapäevast kõhutäidet. Ja Galilea rahvas, kelle juures Jeesus imeteo teeb, on valmis kuulutama teda kuningaks. Jeesus aga seda taibates lahkub nende juurest, võiks öelda, et lausa põgeneb kuningliku au eest. Nüüd on nad tulnud talle järele. Miks ei taha Jeesus vastu võtta nende inimeste poolt pakutavat kuninglikku au?

Jeesus ütleb talle järele tulnud rahvale, et nood otsivad teda ainult sellepärast, et nad sõid leiba ja nende kõhud said täis. Mis Jeesust õieti häirib? Kas söömine iseenesest on halb? Kuid paraku on inimene loodud sellisena, et tema ihu vajab sööki – ilma selleta ta eksisteerida ei saa. Juba loomislugudes näeme, et kui Jumal loob inimese, siis Ta määrab talle ka kohe ka söögi – inimene pole mõeldud elama ainult õhust. Tema ihu vajab kütust. Jeesus ise on õpetanud meid paluma: meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Mõiste „söömine“ all võime julgelt rääkida igapäevasest leivast selle laiemas mõttes, nagu seda on katekismuses Meie Isa palvet kommenteerides lahti seletanud Martin Luther. Igapäevase leiva hulka kuulub kõik see, mida inimene vajab oma ihu toiduseks ja vajadusteks: söök, jook, rõivad, eluase, abikaasa, lapsed, hea valitsus, rahu, tervis, kord, sõbrad jne. Tähendab – see kõik on loomulik ja vajalik. On loomulik, et me seda vajalikku oma Jumalalt palume ja selle palve pärast Jumal meid ei tauni. Pigem on küsimus selles, mida tähendab inimese jaoks söömine ehk teisiti sõnastades: mida ta siis peale hakkab, kui tema kõht on täis söödetud.

Vanasõna ütleb: „Kuidas hunti ka ei toida, ikka vaatab metsa poole.“ Kas ka inimene? Jumal toitis oma äravalitud rahvast imelisel viisil taevast tulnud mannaga, kui nood olid teel läbi kõrbe tõotatud maale. Nälga tema rahvas kannatama ei pidanud. Ka turvalisuse pärast ei pidanud nad muret tundma – Jumal ise oli rännakul nendega ja kaitses neid. Kuid: kas see rahvas oli rahul? Oh ei. Ikka ja jälle leidis ta põhjuse nurisemiseks, ikka ja jälle pöördusid tema pilgud oma Jumalalt kohalikele ebajumalatele, keda kohe kummardama asuti, kui arvati, et Jumal on selja pööranud. Kuigi Jumal hoolitses oma rahva eest isalikult, ei tekkinud inimese ja Jumala vahele isa ja lapse suhet. Pigem võiks seda iseloomustada isanda ja looma suhtena. Ka loom, ma mõtlen just inimese poolt kodustatud, temast sõltuvaid loomi, vajab hoolitsust: ta vajab toitmist, vajab eluaset, vajab mõnikord hellitamist. Side inimese ja looma vahel tekib kõige kergemini just toidu kaudu. Ja loom näitab selle eest peremehe suhtes üles mõningat poolehoidu, mida ta võõraste, nende suhtes, kes talle süüa ei anna, üles ei näita – võiksime seda ehk nimetada omamoodi tänulikkuseks. Kuid: loom jääb loomaks ja inimene inimeseks: nende vahel ei saa kunagi tekkida sellist sidet, mis võimaldaks loomal tõusta inimese tasemele, saada inimeseks. Nende eesmärgid, nende mõistmisvõime on ja jäävad erinevaks. Neid ühendab eelkõige toit. Täis kõht on looma ülim eesmärk ja nauding. Looma ja inimese vahel on ja jääb ületamatu barjäär. Nagu taeva ja maa vahel. Jumal ei mõelnud teha inimesest endale lemmiklooma. Tema tahtmine on pakkuda inimesele enamat kui täis kõht, enamat, kui elementaarset eluks vajalikku. Jumala soov on kaotada barjäär taeva ja maa vahel. Selleks saatiski Ta oma Poja, Jeesuse Kristuse inimeste juurde, et pakkuda neile taevast leiba, mis annab selle sööjale igavese elu, see tähendab võidu kaduvuse ja surma üle. See aga tähendab võimalust saada Jumala lapse seisust, pärida igavene elu, mis annab inimesele võimaluse kogeda midagi sellist, mille kohta ütleb pühakiri: „Mida silmad pole näinud ja kõrvad pole kuulnud, mis inimmeelde eales pole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda kardavad.“ Kuid: kas inimesed seda kõike üldse igatsevad? Kas nad suudavad üldse mõista, kes nad on, milleks nad on ja mida nad tegelikult vajavad, et olla inimesed? Kas nad söövad selleks, et elada, või elavad selleks, et süüa? Kuidas meie nendele küsimustele vastaksime? Milline on meie vastus küsimusele „Milleks on sulle Jeesust vaja?“? Mida sina Temalt ootad? Mida sina tahad, et Ta sulle annaks? Olgu meil tarkust igatseda enamat, igatseda seda, mida Jumal on inimeste jaoks valmistanud.