Nädala mõte

 

Ilmutusraamat koosneb kahest täiesti erinevast osast. Enne nägemusi on otsekui proloog läkitused seitsmele Väike-Aasia kogudusele. Kui jätta kõrvale Filadelfia kogudusele öeldud tunnustus ja lohutus (Ilm 3:7–13), on need läkitused üsna karmid. Seda ka möödunud pühapäeva tekstiks olnud läkitus, Laodikeia koguduse inglile öeldu (Ilm 3:14–19).

Piibel sisaldab väga vähe sellist, mille adressaat on jumalatu maailm. Vanas Testamendis on harva prohvetisõnu, mis on määratud mõnele paganlikule naaberrahvale, – ja needki on ähvardussõnad. Kõik ülejäänu tegeleb Jumala valitud rahvaga, olgu siis selle paremate poegadega või sõnakuulmatutega, aga ikkagi nendega, kes teavad Jumala tahtmist ning keda hoiatatakse tõde ja õiglust eiramast. Ka Jeesuse sõnad on määratud Tema järelkäijatele ning apostlite kirjad on kirjutatud kogudustele. Mäletan, kuidas ma noore mehena, kui ma ei olnud vaimulikus ametis, aga tahtsin kangesti oma töökaaslasi ning sõpru Jumala juurde juhatada, olin nõutuses, sest Piibel oli nii konkreetselt ainult usklikele orienteeritud, et misjoniks tuli leida sõnu ja mõtteid mujalt.

Kui Laodikeia kogudusele öeldakse: „Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum,“ siis see on väga hirmutav diagnoos tegelikult. Et maailm on külm, ükskõikne ja vaenulik Jumala suhtes, on selge. Aga mida siis peab ristiinimene tegema, et mitte olla leige ja lahja? Kui külm olla oleks parem: „Oh oleksid sa ometi külm või keev!“ Kaugel Jumalast ja külm on etem kui kehv kogudus?

Karistus on uskumatult karm: „Nõnda aga, et sa oled leige ega ole külm ega keev, sülitan ma su välja oma suust.“ Piltlik väljend on jube ilmekas – lääged ja leiged lihtsalt sülitatakse suust välja. Ja me teame, kui vastik on kord välja sülitatut uuesti suhu panna.

Aga asjaosalised ise ei saa aru, kui tõsine on nende järg: „Sina ütled: ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.“ Nad ise arvavad, et on rikkad, aga Jumala silmis on nad viletsad ja armetud ennast petjad. Selles loetelus on ilmselt määrava tähendusega pimedad. Kui nad ei oleks pimedusega löödud, ei peaks nad ennast rumalutasa rikkaks ega tähtsaks.

Sellise koguduse pääsemiseks on vaja kolme asja; puhast kulda, valgeid riideid ja silmasalvi: „Ma annan sulle nõu osta minu käest tules hõõgunud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid kuubi, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.“

Paraku, seegi on piltlikult öeldud ja me ei tea, mis viimselt on see ehtne kuld ja puhas rüü ning silmasalv, mis teeb nägijaks. Küllap laokikeialased teadsid, mida need asjad reaalselt tähendavad. Meie peame oletama. Lootma viimselt Jumala armule, kelle armastus võib ka karmuses olla kasuks: „Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt!“

Kas Laodikeia kogudus parandas meelt? Küllap too esimene põlvkond tegi seda. Aga praeguseks on kogu Väike-Aasia, kõik need seitse kogudust ja teised, Pauluse rajatud, hävitatud moslemite poolt. Kas seda tähendaski välja sülitamine? Sünge lugu.

Ja ikkagi ei jää meil üle muud kui loota Jumala halastusele. Ehk on ka meie aja leigetel kogudustel võimalik muutuda innukaks ning parandada meelt? Ehk.