Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE.30.01.2017

 

Issand ütleb oma rahvale: Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama. Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“ (Js 41:10)

 

Doris Kareva on kord mõtisklenud:

Mul on hirm nende piltide ees, mis kerkivad ei tea kust!

Mul on hirm selle pimeda ees, kui kõik on silma ees must.

 

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Mis imelik õnn on tunda lund laugudel sulamas.

 

See helk, see lohutav puude teeb teiseks kõik tarkuse.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

 

Kui mõtelda kõigele sellele halvale, hävitavale, mis võib meid selles maailmas tabada, võib minna hulluks. Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas. See nii turvalisena tundunud maailm on muutunud hapraks klaashooneks, mis võib mõne hetkega kusagilt kildudeks kukkuda ja me ei tea, millises maailma punktis see järgmisena sünnib. Kusagil kihutavad maa poole hiidlained kiirusega kuni 700 km tunnis ja hävitavad kõik, mis ees. Kusagil väriseb maa ja langevad hooned matavad enda alla inimesi. Kusagil kukuvad lennukid. Üsna lähedal lõhkevad pommid, sõidavad autod rahvahulkadesse.

 

Mul on hirm nende piltide ees, mis kerkivad ei tea kust!

Mul on hirm selle pimeda ees, kui kõik on silma ees must.

 

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

 

Kuid see maailm pole kunagi olnud turvaline paik. Meie silmad selle lõppemist ei näe, mille päästsid kord valla Eeva ja Aadam, himustades keelatut, ja mida jätkas Kain, tappes kadedusest oma venna. Kuid ometi ütleb Jumal läbi ajastute ka selles maailmas teda usaldavatele inimlastele kaks imelist sõna: „Ärge kartke!“

Mäletate, kuidas ütles luuletaja:

 

Hing hämaralt aimab mõnda, mis maailmas tulemas.

Mis imelik õnn on tunda lund laugudel sulamas.

 

See helk, see lohutav puude teeb teiseks kõik tarkuse.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

 

Ta ei ütle, et sellest kõigest, mida inimene kardab, midagi ei tule. Aga ta kõneleb ühest lohutavast puudutusest – veest ja ühest mõistetamatust mõõtest, mis käib üle me kartuse.

Kas mäletame, millise tõotuse andis kord Jeesus, kui ta andis oma jüngritele ristimiskäsu? Ta tõotas: „Ja vaata, mina olen iga päev teie juures, kuni maailma ajastu otsani!“

See on see lohutav puude – ristimisvesi, mille läbi saab inimlapsest Jumala laps. See on mõistetamatu mõõde, see imeline arm, mis käib üle meie kartuse – Jumala igavikuline juuresolek.

Kord ütleb Piiblis üks nägija hirmu täis inimesele, kes näeb tohutut vaenlase väge: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega.“ Ja prohveti läbi kinnitab Jumal oma hirmunud rahvast: „Mina, Issand, olen esimene ja olen viimastegi juures seesama. Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“

Igas Jumala loodud inimeses on paik, mis on mõeldud Jumala jaoks. Kui see paik jääb tühjaks, tuleb sellesse tühjusesse hirm ja paljud hirmust juhitud külvavad sellesse maailma palju hirmu. On vaid üks võimalus asjad eneses õigeks saada – lasta Jumal sellesse, mille tema on meis enda jaoks loonud. Lasta armastusel hirm välja tõrjuda.

Üks mõistetamatu mõõde käib üle me kartuse.

 

PALVE: Issand, vabasta meid hirmust. Aita, et me ei mõtleks hirmuga sellele, mida küll tulevik toob, sest tulevik pole millegi tooja, aga meie hirmud võivad tuua meie ellu seda, mida Sina poleks iial meile kinkinud. Aita meid oodata Sind, igatseda Sind, armastada Sind. Täida Sina meie rahutud südamed oma armastusega. Sinu kätesse palume iseennast, oma armsad, oma maa ja rahva.

Kalender

E T K N R L P
3
4
6
7
10
11
13
14
17
18
20
21
24
25
27
28