Nädala mõte

Kannatlik ootaja või kärsitu loobuja?

Psalmist ütleb (Ps 42:12): Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!

Paulus kirjutab tessalooniklastele (2Ts 3:5): Issand aga suunaku teie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole!

Olla kannatlik ja oodata. Kes seda tänapäeval enam jaksab? „Iga asi omal ajal“ – nii kord öeldi. Kui vaadata paljude inimeste kärsitust või sedagi, kuidas poodidest mis tahes aastaajal võib saada kõike seda, mis kunagi oli siin maal kättesaadav vaid sügisel, siis tahaks vana lause ümber muuta ja öelda: „Iga asi igal ajal ja head asjad paluks kohe!“ Kuid kas see on ikka nii? Mis saaks, kui emad tahaksid lapsi kanda oma südame all üheksa kuu asemel näiteks üheksa päeva? Kui õunapuud puhkeksid õitsele talvel? On endiselt palju sellist, mille jaoks on oma aeg ja mida on vaja kannatlikult oodata. Targaks saadakse aastatega. Osavaks muututakse aastatega.

Ladinakeelne sõna „attendere“ tähendab ‘sirutada ennast ettepoole’, ‘oodata’. Selleks, et suudaksime kannatlikult oodata, on vaja usku ja lootust. Ilma nendeta muutume kärsituks, proovime aina uut, katsetame, tõmbleme ja rikume palju ära. Maailm, millest usk ja lootus välja tõrjutakse, muutub hullumeelseks paigaks.

 

Miks Jumal ei sekku maailma asjadesse? Miks ta kurje kohe ei karista? Miks ta kohe ei lõpeta maailmas olevat ülekohut? Nii küsivad uskmatud oma kärsituses ja löövad käega. Kui Jumal kohe ei sekku, siis katsetame millegi muuga. Horoskoopide, selgeltnägijate ja new age’iga – erinevatest usunditest ja filosoofiatest kokku segatud uute voolude, õpetustega. Need, kes ei taha uskuda Jumalasse, on valmis uskuma lõpmata paljudesse asjadesse, kuid kahjuks osutub see muu vaid uduks, mis hajub tõsiste katsumuste ja surma ees. Kui Jumal ei tõota kiirelt saabuvat suurt õnne, siis usuvad kergeusklikud poliitikuid, kes enne valimisi lubavad täidetamatut, ja reklaami, mis lubab kohe õnne nende õuele tuua. Ja nii tormavad paljud nagu peata kanad, tallates jalge alla kõik hea ja ilusa ning lõpuks ka iseenda. Neil on kiire! Kuhu? Surnuaeda.

Pühakiri ütleb: Häda teile, kes olete kaotanud kannatlikkuse! Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. Aga kannatlikkus olgu täiuslik, et te oleksite täiuslikud ja terviklikud ega oleks teis midagi vajaka.

Jumal ei ole kärsitu ega vägivaldne. Tema, selle maailma Looja, teab, et kasvamine ja tervenemine võtavad aega. Tema teab, et me ei ole äädikakärbsed. Me pole merisead, kes oma sündimise päeval suudavad rõõmsalt ringi joosta. Meie inimeseks saamine – jalgadele tõusmine, rääkima hakkamine jne –, kogu meie areng, meie valmis saamine võtab aega. Mõni ei jõuagi selleni. Saada selleks, kelleks Jumal meid on mõelnud, võtab aega. Selleks on vaja kogeda palju, õppida palju, paljust läbi minna. On vaja kannatlikkust, alandlikkust.

Ühes ilusas Inglise kirikulaulus, mille on tõlkinud Siberi vangilaagrites olnud ja palju muid katsumusi läbi käinud vaimulik Harri Haamer, on sõnad: „Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud, tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud ...“ Tänada Jumalat kõige eest – seda saab siiralt teha vaid see, kes on taibanud tõe inimeseks saamisest ja Jumala armastusest, kannatlikkusest ja armust. Pühakirja sõnadega: „Me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“

Armastus ja kannatlikkus? Kui palju kannatlikkust on meiega olnud nendel, kes on meist tõeliselt hoolinud! Jah, kannatlikkus võibki sageli olla armastuse mõõdupuu. Jumal on meiega väga kannatlik, sest ta armastab meid enam, kui keegi on meid iial armastanud.

 Suunaku Issand meie südamed Jumala armastuse ja Kristuse kannatlikkuse poole! Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!

Palve: Rahu ja armastuse Jumal, me täname Sind. Sa oled olnud meiega imeliselt kannatlik! Sina oled kannatlikult oodanud, kui oleme põgenenud Su juurest. Oled meid oodanud, kui oleme olnud oma eksirännakutel. Sina, kes oled andnud meile kogu meie aja, oled kannatlikult oodanud neid väheseid hetki, mil oleme leidnud aega, et kõnelda Sinuga, otsida Sinu juhatust, Sinu armu. Oleme toonud Sulle oma väsimust ja kurbust, kurtnud Sulle oma haigustest ja hädadest ja unustanud tänada kõige hea eest, mida oled meile nii palju jaganud! Tänu Sulle ka iga inimese eest, kes on meiega kannatlik olnud, meisse uskunud, meid usaldanud ja armastanud ning selle läbi meid paremaks muutnud. Andesta meile meie kärsitus. Andesta, kui oleme kiirelt loobunud seal, kus oleksime pidanud olema kannatlikud! Anna meile andeks, kui oleme palju oma kiirustamisega ära rikkunud. Kingi meile rahu ja armastust, et meil oleks neid jagada neile, kes seda vajavad, ja et me ei kiirustaks mööda Sinust – oma elu allikast, lõppematust rahust ja rõõmust.