Nädala mõte

 

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. (Sk 9:9)

Õiglaseid valitsejaid on igatsetud läbi aegade. Nende leidmiseks uuritakse ka praegu meedias läbi riigijuhtide ja valitsuseliikmete elu. Mitte ainult omal maal. Tundub, et Donald Trumpi ei valitud presidendiks mitte ainult USA-le, vaid kogu maailmale, sest teisiti kui varem elati sel korral sealsele valimisvõitlusele kaasa globaalselt. Vahel nõutakse ministritelt õigluse nimel lausa käsuorjuslikku kirjatähe järgimist, ses ulatuses, et paneb ohkama: kas saab üldse keegi inimene olla nii perfektne, nagu nõuavad temalt kõike märkavad kaasmaalased? Küllap Jumal on armulisem, õiglasem ja heatahtlikum.

Kuidas on aga Jumalaga ühiskondlikus plaanis? Ütlesin ühel kontserdiavamisel, et kirikus ma küll veel julgen rääkida Jumalast – ja lisasin, et muidugi julgen ka mujal. Aga kurvaks teeb, et mõnede inimeste arusaamine Kõigevägevamast on nii viltune, kui olla saab. Keegi küsis mult: kus su Jumal on, näita ometi? Vastasin, et hari ennast ometi usuküsimustes ja küllap hakkad siis koguni mõistma, miks religioonid on endiselt täiesti elujõus. Ei tahtnud hakata selgitama, et Jumalat ei saa ju näha, et ta on n-ö nähtamatu vaimne dimensioon, kes elavana ometi on igavene, ehkki meile vaevalt adutav. Ei soovinud lisada, et Jeesuse Kristuse kaudu saame Jumalat tundma nii, nagu ei kusagil mujal, sest tema jumalatunnetus oli ülim, mis olla saab, kuna tolles inimeses oli osadus Loojaga viidud maksimumini jne. Sellistes küsimustes peab inimene ennast ise rohkem harima, et asjale pihta saada. Kiiremini tuleb taipamine, kui on tekkinud südameigatsus Jumala järele. Seesama igatsus võib väljenduda aga ka püüdena tõe ja õiguse või õiglaste juhtide järele.

Kas jõuab siis advendisõnum „Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja“ tänapäeva eestlasteni? Küllap jõuab, kui soovitakse järele mõelda. On olemas meie kõigi mure, et riiki juhitaks õiges suunas ja seda teeksid õiged inimesed. Inimlikest vigadest ja ebatäiuslikkusest tuleb mõistliku piirini aru saada. Milline peaks olema õiglane juht või valitseja? „Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas,“ öeldakse sealsamas prohvetisõnas. Nii käitus oma viimsel teekonnal Jeruusalemma sisenedes Jeesus, kes loobus sõjakusest ja sõjaratsust, mis kuulusid tollaste valitsejate profiili juurde. Ta nõudis ka oma jüngritelt, et neil oleks pigem alandlikku meelt hoida tagasihoidlikumat joont.

Minu arvates on sellist alandlikku meelt ilmutanud ka meie uus president, kui ta on loobunud enda ametiga kaasnevate hüvede kasutamisest. Samuti ei ole peapiiskop sugugi üles näidanud „usuvürstide“ kõrkust, kui ta püüdis hoida kiriku ja riigi suhet tänujumalateenistuse kaudu uue presidendi õnnistamiseks, vaid ta on üritanud tasaselt tähelepanu juhtida kohutavale kahjule, mida teeks eestlastele kiriku ja riigi – mis on nagunii juba lahutatud – veel suurem lahkuminek või vähemalt teineteise suhtes tuimaksjäämine (tähelepanu osutamine vajab aga alati kajastamist ka meedias, ehkki teema tundub delikaatne). Meil ei ole riigikirikut ega riigisporti, meil pole riigikunsti ega riigimuusikat – ja ometi elab meie maal palju toredaid poliitikuid, sportlasi, kunstnikke, muusikuid ja koguni kirikutegelasi. Omavahel suheldakse ega peeta tihedamaid traditsioonilisi suhteid lubamatuks.

Võtkem vastu see kuningas, kes tuli tollal Jeruusalemma: Ta on toonud Jumala kohaloleku ja igavese rahu lõputult paljudesse südametesse ning öelnud, et kui te ei leia jumalariiki praegu oma sisimas, siis ei kuulu te jumalariiki selle välispidiselt tulles. Võtkem üksteist vastu ja ärgem keerakem omavahel selga – see on selle Jumala soov, kes kuulutab õiglust ja aitamist.

Õnnistatud advendiaega kõigile!