Nädala mõte

 

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jeremija 17:14)

Noored mõtlevad ilmselt vähem tervisele kui vanemad inimesed. Inimene mõtleb ikka sellele, kust king pigistab. Kui tervis on hea ja vastupidavus suur, pole eriti põhjust mõlgutada keha ja hinge hooldust puudutavate kõrvaliste asjade üle. Parem tegelda peaasjaga: kaasajooksmisega kirevas maailmas, läbilöömisega elus ja töös.

 Noored mõtlevad ilmselt ka Jumalale vähem kui vanem rahvas. Inimene mõtleb sellele, kuhu küünib ta pilk. Kuni meeli ja mõtteid täidavad ainult maised asjad üha heitlikumaks muutuvas maailmas, võib sünnipärane Jumala-aimdus üldse taanduda. Siis kerkivad üles tuntud kujud, kes taovad uhkelt rusikaga rinnale: „Mina olen ateist!“

 Aga kui elatud aastate arv aina kasvab, liikumine muutub juba aeglasemaks ja terviski hakkab logisema, siis enam ei pääse kaugemale mõtlemisest. Siiski võib inimene endiselt teha üsnagi kummalisi mõttekäike. On neid, kes mitte ainult ei usu Jumalat, vaid nad ei usu arstegi – ehkki tohtreid võib täiesti silmaga näha ja käega katsuda. Õigem olevat alternatiivmeditsiin jms. Nii upitatakse endiselt omaenese ego: mina tean paremini kui arstid, tean Jumala suhtes kõike paremini ja tean üldse kõike paremini. Nii elades ei näe me ikkagi veel iseendast ega oma maisest maailmanatukesest kaugemale.

 Alles seal, kus meie tunded ja mõtted tormavad sõna otseses mõttes lõpmatusse ning hüüame siis kogu südamest: „Tee mind terveks, Issand!“, võime saada abi. Jumala-kogemust on õigesti määratletud kui lõpmatusekogemust. Nii nagu lõpmatust, ei suuda me Jumalat määratleda, ent järele mõeldes võime möönda: nagu lõpmatus pole paljas tühjus, ei ole ka Jumal olematus. See, kes on valmis oma piiratud maailmast kaugemale kaema, muutub võimeliseks märkama ka igaviku imelisi jälgi meie elus.

 Kuidas võib siis Jumal teha meid terveks? Vahest teeb usk meid terveks? Öeldakse ju vahel, taas sõrme üleval hoides: „Usku peab olema!“ Inglise kirjanik ja mõtleja Gilbert Chesterton on seisukohal, et juba müstilised kogemused, kus aimame salapärast teispoolsust, teevad meid terveks. Pole sugugi nii, nagu sageli arvatakse, et need olevat inimese vaimsele tasakaalule ohtlikud. Faktid ja ajalugu räägivad sellele risti vastu.

 „Müstika hoiab meid vaimselt tervetena. Niikaua kui teil on müsteeriume, olete terve; kui te müsteeriumid hävitate, jääte haigeks. Tavaline inimene on alati vaimselt terve olnud, sest ta on ikka müstik. Ta möönab, et maailm on mõistatuslik.“ Ta jätab endale vabaduse kahelda, kuid ka vabaduse uskuda, arvestada nii religiooni kui ka teadust. „Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel. Tema vaimne nägemine on stereoskoopiline nagu füüsilinegi nägemine: ta näeb kaht erinevat asja korraga, seetõttu näeb ta paremini.“

 Kas seega usk Jumalasse võib meid teha terveks? Kahtlemata, sest usk läheb müstikast veel kaugemale, omandades kogemuse tihenemise kaudu veendumuse Temast. Usu kaudu – ehk täpsemalt: usus antud kontakti läbi – teebki Jumal meid terveks, nagu palub prohvet Jeremija. Sest me näeme avaramalt ja leiame sellist abi, millele me omas – olgu nooruslikus või üldse lapsikus – piiratuses enne ei olnud osanud mõeldagi.

 Ei tule arvata, et nüüd tuleb ainult eestpalve abil Jumala poole võidelda haiguste vastu, mis nii või teisiti tabavad inimesi. Ei, Jumal ise on andnud meile kultuurikohustuse, kui ta käskis valitseda muu looduse üle ja teha seda heaperemehelikult „rohuaeda hoides“ (1 Ms 1:28 ja 1 Ms 2:15). Kultuuri hulka kuuluvad ka arstid, keda tasub heade spetsialistidena usaldada. Aga viimselt on meie kõigi elu ja oskused Issanda käes. Seepärast tuleb ka Tema abi paluda, Teda kiita ja tänada. Siis oleme vaimselt terved ja leiame ihulikkugi abi.