Nädala mõte

 

Mis on meile oluline? Meie tervis? Mida me selleks teeme, et tervist hoida? Mida ja millal sööme, joome, kui palju jalgsi liigume, ennast liigutame? Paljude jaoks on tervis väga oluline, kuid osad teevad või jätavad tegemata kõik, et see oluline võimalikult kiiresti kaoks. Paljud väidavad, et nende jaoks on tähtsaim nende perekond, aga kui vaadata, kuidas nad elavad ja millele aega kulutavad, teevad osad nendest nii vähe kui võimalik, et olla oma lähedastega koos. Pole aega isegi kord päevas koos söögilauas istuda ja mõned sõnad juttu ajada.

Paljude inimeste jaoks on ülitähtis see, mida teised inimesed nendest arvavad. Nad teevad kõik, et võõraste inimeste arvamus nendest oleks hea. Need arvamuste pärisorjad lihvivad fassaadi ja kulutavad sellele liiga palju. Keegi tähelepanelik on öelnud: „Mu ümber on nii palju minu eluga kursis olevaid inimesi, et vahel tahaks neile juurde astuda ja küsida: „Vabandage palun, kas te võiksite mulle öelda, kuidas mul läheb?“.“

Kas nad teavad? Vaevalt. Kas see on tähtis, mida nad teavad ja arvavad? Vaevalt. Kui me kulutame liiga palju oma lühikesest maisest elust fassaadi lihvimisele, soovides võimalikult paljudele meeldida, võib meil see elu siin jääda elamata, armastus kogemata ja kinkimata. Elame siin igavat elu ja igavik jääb igavesti tulemata.

Kas me oleme mõelnud, miks ütlevad Uues Testamendis väga kõrge enesehinnanguga inimesed, kellest ka paljudel teistel on arvamus kui eeskujulikest, laitmatutest usklikest, et Jeesus on patuste ja tölnerite sõber? Äkki Ta ongi nende sõber, kelle fassaad ei ole laitmatu, kes ei suuda kaasinimeste eest oma vigu varjata, keda kritiseeritakse, maha tehakse, sõnade ja tegudega oma ligimeste poolt hävitatakse? Üks osa nendest vajavad Jeesust Tema armastuse pärast, Tema halastuse pärast, Tema tervendavate, vabastavate sõnade pärast: „Su patt on sulle andeks antud!“ Ja kui nad ei suuda uskuda, et need võimsad sõnad ka nende kohta käivad, võivad nad vaadata ristile – sellele suurimale tõestusele, et Jumala Poeg on jätnud oma elu selleks, et meie süütunne ei saaks meid enam närida, meid pidevalt hirmu all hoida, et meie patt ei saaks meid hävitada. Jumal ütleb meilegi täna oma prohveti läbi: „Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu!“ (Vt Jes 44:21–23.)

Täna me võime kindlalt väita, et loodu lunastamine on toimunud, kuid selleks, et meie võiksime sellest osa saada, tuleb meil pöörduda selle armulise Jumala poole, see lunastus usus vastu võtta ja lunastatuna ka nii elama hakata, et Lunastaja tahe hakkab meie elus sündima. Ja veel – kui Jumal laseb oma prohvetil kuulutada oma rahvale rõõmusõnumit, siis Ta ei ütle, et Ta on otsustanud meile mõned patud andeks anda, mõned meie eksimustest unustada. Ei! Ta teab, et meie üleastumisi on palju, meie pattusid on palju, ja ta teatab: „Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse.“ Ta kaotab need kõik. Ta lunastab meid kõigest, mis võiks meid hävitada, igavesse hukatusse viia. Ta lunastab, ostab vabaks ja unustab selle kõik, mille Ta meile on andestanud. KÕIK! Miks? Sest Tema on meid valmistanud. Tema on meile kinkinud elu ja Tema tahab, et me ei hukkuks. Tema tahab, et me pääseksime, elaksime igavesti. Ta hoolib lõpmata palju oma loodust. Kas me usume sellesse? Kas see üldse huvitab meid? Või on meie jaoks kordades tähtsam see, kellest saab mõneks ajaks meie president või mis saab meie pensionitest ja muu ajutine?

Üks meie koguduse liige rääkis mulle hetkest, mis pani teda imestama. Tema ligi saja-aastane ema oli ristsõnade lahendamisel hätta jäänud. Ta ei teadnud vastust küsimusele, kuidas võib nimetada Jeesus Kristust. Poeg ei osanud ka kohe öelda ja äkki vastanud selle memme pojapoeg: „Lunastaja“. See sobiski. Vastaja isa imestas, sest tema meelest ei olnud tema muidu tark, tubli ja edukas poeg siiani kiriku ja kristluse vastu mingit huvi üles näidanud. Ja ometi tema teadis – Jeesus Kristus on Lunastaja. Küllap teame ka meie, aga kas see teadmine ka muudab midagi meie elus? Mis on meie jaoks tähtis? Kas selle hulgas on koht ka lunastusele ja selle usus vastuvõtmisele? Nii kaua, kui see on meie jaoks veel võimalik.

Paulus ütleb (Gal.5:6), et Kristuses Jeesuses maksab ainult usk, mis on tegev armastuse läbi. Tähtsaima silmis, Tema silmis, kellest sõltub meie elu iga hetk ja igavik, on tähtis ainult usk, mis on tegev armastuse läbi. Ja prohvet annab Jumala rahvale teada, et uks, mis sellise teotseva armastusega usuni viib, on meile avatud. Jumal ei unusta, ei hülga oma rahvast – Ta ei unusta oma looduid.

Läbi ristimise muutub inimese suhe Jumalaga lapse ja isa suhteks. Meid on lunastatud. Läbi ristimise oleme me saanud selle Jumala lasteks, kes on oma loodud inimlapsi nii armastanud, et on meie päästmiseks lasknud ristil surra oma ainusündinud Pojal.

Prohvet ütleb: „Hõisake, taevad, et Issand seda teeb, hüüdke, maa sügavused, rõkatage rõõmust, mäed, metsad ja kõik metsapuud, et Issand lunastab Jaakobi ja ilmutab Iisraelis oma au!“

Kõige enam kurvastavad mind inimesed, kes võtavad kõike head ja ilusat kui enesestmõistetavat. See on normaalne – nad oleksid selle nagu välja teeninud. Ja nad näevad vaid halba, märkavad vaid seda, mille pärast vinguda, viriseda, kritiseerida, maha teha. Sellised suudavad oma suhtumisega isegi pilvitu taeva pahameele ja kriitikapilvedega katta.

Ma usun, et üheks hea ristiinimese tunnuseks on hästi arenenud tänulikkuse ja imestamise võime. Mõtlesin, miks kutsub prohvet taevaid hõiskama, maa sügavusi hüüdma, mägesid, metsi ja kõiki metsapuid rõõmust rõkatama selle pärast, et Issand lunastab oma rahva ja ilmutab oma au, kaotades nende üleastumised nagu paksu pilve ja patud nagu pilvituse. Äkki selle pärast, et inimesed ei oska selliste asjade üle rõõmustada, tänulikud olla. Kõigega on võimalik ära harjuda. Ka kõige heaga.

Prohvet on hämmastunud sellest sõnumist, mida Jumal laseb tal oma rahvale kuulutada. Ta kutsub taevaid hõiskama, maa sügavusi hüüdma, mägesid, metsi ja kõiki metsapuid rõõmust rõkatama selle pärast, et Issand lunastab oma rahva ja ilmutab oma au, kaotades nende üleastumised nagu paksu pilve ja patud nagu pilvituse. See ongi hämmastav ime, millega me ei tohiks iial ära harjuda, tuimaks muutuda, seda normaalseks pidama hakata. See on hämmastav arm! Ja kui seda nii vastu võtame, toimub vabanemine. Orjast saab vaba. Patu orjast saab vaba inimene, kes jagab seda armastust, mida ta on Jumalalt vastu võtnud, inimestele, kellega ta kokku puutub. Eelkõige oma lähedastele. Ta ei karda armastada, ütelda head, teha head, hoolida nendestki, kelle fassaad pole laitmatu. Ta ei halvusta neid, ei tuleta mingilgi moel neile meelde eksimusi, mida tema on neile andestanud. Ja tema jaoks on andeksandmine lõpmata lihtne. Ta teab, et kõigeväeline Jumal, kõige loodu Looja on talle andestanud täielikult, absoluutselt, lõplikult. Jumala Poeg on andnud ristil meie eest oma elu – seda kõike on nii lõpmata palju, et see ajab andekssaanul üle äärte. Ta ei oska olla andeksandmise, armastuse ja hoolimisega kitsi.

Kõik algab meie suhtest Jumalaga. Kui see suhe on korrast ära, katkenud, rikkis, on ääretult raske hoida korras ka suhteid kaasinimestega ja kogu muu Jumala looduga. Jumala andestuse kogemine, vastuvõtmine muudab kogu maailma. Isegi tähed on seejärel teistsugused kui enne seda. Rääkimata inimestest.

Süütunne kibestab, muudab negatiivseks, suurendab kriitikameelt. Idas öeldakse, et teiste patud on su omaenda meeleplekkide peegeldus. Kui sa ei suuda uskuda, et sinu patud on sulle andestatud, siis muutud sa eriti nõudlikuks teiste suhtes. Sa pole millegagi ega kellegagi rahul. Kuid kui me tunneme, et need sõnad võivad kõnelda ka meist, siis tasub meil mõelda Jeesuse hoiatavale ütlusele Meie Isa palve seletuses, et kui meie ei suuda andestada oma võlglastele, siis ei andesta Jumal, meie Taevane Isa, ka meile.

Pühakirja sõnum on aga rõõmusõnum absoluutsest lunastusest, täielikust andestusest, hämmastavast armust. Ja see on rõõmusõnum sulle ja mulle! See on ime!