Nädala mõte

 

Sa kiskusid välja mu hinge surmast, mu jalad libisemisest, et ma kõnniksin Jumala ees eluvalguses (Ps 56:14).

Me kõik vajame olla hoitud ja päästetud. Surm viib ootamatult ära meie lähedasi, meie enda jalad kipuvad libisema, valgusest võib jääda me elus vajaka. Kuid see pole kõik. Ka Jumala poolt päästmise kogemus võib tabada inimest tänapäevalgi. Seepärast sobivad kuuldud psalmi sõnad hästi uue töönädala algusse.

Aga küsimused kerkivad meis sellegipoolest. Miks peab ikka olema, et elus endid ära lööme, kriimustada saame, hirmu peame tundma? Miks ei võiks me elutee olla sile ja laitmatu? Mis oleks viga ainult allamäge kulgeda mööda laia ning sujuvat teed? Miks tuleb sageli mäkke ronida mööda kitsast ja krobelist rada?

Need mõtted tulid mulle järsku pähe, kui viibisime hiljuti Patmosel, Egeuse mere saarel, kus ilmutati apostel Johannesele Ilmutusraamat. Vana tee ilmutuskoopa poole mäeveerul ja püha Johannese kloostri suunas mäetipul oli ehtne jaitso-kamennaja doroga, st munakivitee. Kivid ei olnud aga lihvitud nagu Tallinna vanalinnas, vaid krobelised. Küllap kõndijaid ei ole olnud nii palju kui meil, sest mööda lauget ja laia asfaltteed, mis lookleb praegu ümber mäe, saab tippu tõusta palju kergemini ja sujuvamalt. Moodsal ajal püütakse ju kõike ära siluda, et me – Jumal hoidku! – ei saaks elus kriimustada. Üldine lihvimisprotsess on tabanud ka Johannese Ilmutusraamatuga seotud püha saart. Loomulikult on igasugune kordategemine hea – kuid meie valisime siiski teravavõitu munakivitee.

Miks on vaja krobelist teed meie ellu? Eks ikka selleks, et lihvida siledaks meie hingi. Jah, see teeb meile haiget, kui miski meid riivab ja kriibib. Kuid sile tee jätab meid endid krobeliseks. Seepärast viibki lai ja mugav tee, nagu ütles Jeesus, pigem hukatusse – see ei paranda meid. Just mugavuses kipub inimene hädaldama ja kaotama elu mõtet. Kitsas tee aga juhatab meid Jeesuse sõnul vaikselt maastikku läbides jumalariiki: selle käigus me muutume ise, kui peame õiget rada otsima; me eksime või kulgeme valesti, kuid Jumalat usaldades ja paludes kogeme ikka ning jälle, et oleme rohkesti hoitud.

Võiks tuua veel ühe pildi: noorena tabavad meid hingehädad, vanana ihuhädad – pärast surma võivad meile osaks saada vaimuhädad. Mis juhtub, kui inimene sureb? Koguja ütleb: „Põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud” (Kg 12:7). Erinevalt Kogujast me ei ohka, et kõik on tühisuste tühisus, sest Jeesuse kaudu on meil lootust saada rõivastatud kadumatusega. Seepärast võivadki hinge- ja ihuhädad, mis meid kriibivad, saada hoopis kasvatajaks ja puhastajaks, et vaim võiks takistusteta rännata Jumala juurde, kes toimetab temaga edasi.

Olgem siis hoitud! Issand kisub ka praegu nende hinge välja surmast ja jalad libedalt teelt, kes Teda usaldavad, et kõnniksime Jumala ees eluvalguses. Jumala headus ja valgus saatku meid kõigil meie radadel ja teedel!