Nädala mõte

Möödunud pühapäeva jutluse tekstis vastandatakse annid Jumalale ja inimeste kiiduväärne käitumine. Prohvet väidab, et Jumalale ei meeldi põletusohvrid aastaste mullikatega, tuhanded jäärad ega kümned tuhanded õlijõed. Jumal tahab hoopis, et inimene teeks, mis on õige, armastaks headust ning oleks alandlik (Mi 6:6-8). Sellega harmoneerub evangeeliumi näitejutustus, kus preester ja leviit ruttavad teeröövlite kätte langenust mööda oma töökohuseid täitma, kuid samaarlane, kes pole juudi meelest õiget uskugi, halastab läbipekstu peale ning osutub seetõttu ta ligimeseks (Lk 10:30-37).

Kui prohvet Miika oma hoiatuskõne pidas, oli see uus ja ootamatu. Selles heideti suur osa Moosese seadusest tarbetu ning otse väärana kõrvale. Meie jaoks on see tuttav ja endastmõistetav. Tarbetut Jeruusalemma templitki ei ole ammu enam. Meie teame: „Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud ega lase ennast ka inimkätega teenida, otsekui oleks Tal midagi vaja, kuna Tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik“ (Ap 17:24j). Jumalale ei ole inimesel vaja ega võimalik midagi anda.

Ainus, mida Jumal soovib, on inimeste omavaheline armastus. Nagu ütleb pühapäeva juhtsalm: „Kristus ütles: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.““ (Mt 25:40). Viimsel kohtupäeval ei küsita kellegi usu või uskmatuse järele, vaid üksnes halastustegude järele. Kuningriiki, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale, pääsevad vaid need, kes on Issandat teeninud ilma seda ise teadmata näljasena ja janusena, kodutuna, alasti või haigena või vangis (Mt 25:35-40).

Kord oli uudne, et Jumal laseb prohvetil anda teada: „Sest ustavus/halastus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid“ (Ho 6:6; Mt 9:13). Kuid kristluse ning sellest välja kasvanud humanismi jaoks on see endastmõistetav, otse ainuvõimalik.

„Hingamispäev on seatud inimese jaoks, ei mitte inimene hingamispäeva jaoks“ (Mk 3:27). Jah, aga kui inimene võtab seda nii, et hingamispäeva pidamist pole Jumalale tarvis, kas siis võib enda tööga ära tappa?

Kui misjonärid läksid eskimote juurde, ei saanud nad rääkida, et põrgus on palav. See oleks olnud liiga ahvatlev. Nad pidid teispool polaarjoont oma kuulutust kohandama.

Praegu on käimas Lääne maailma vabanemine lummusest (pr e désenchantement du monde) ja sotsioloogid ütlevad, et ristiusk on religioonist väljumise religioon (pr la religion de la sortie de la religion). Kui vaadata paari viimase sajandi arengutele, tuleb tunnistada, et selline järeldus on õigustatud.

Võib-olla peaks praegust tausta – et heaoluriigis kantakse kõigi eest hoolt ning kodanike ülim kohus on üksteise sallimine – arvestama ning prohveti kombel hoopis kuulutama, et ilma transtsendentse dimensioonita kirik ei ole jätkusuutlik?