Nädala mõte

Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära. (Jesaja 42:3)

Need sõnad meenutavad mulle, kuidas astusin kord kirikuraamatukogu pimedasse hoidlasse ja avasin gooti kirjas raamatu. Silme ette sattusid ühe vana kirikuisa read, mis edastasid juba 2. sajandil esinenud kahtlusi. Kuidas saab Vana Testamendi Jumal olla tõeline Jumal, kui Ta on ka kurjust täis maailma loojaks? Sama küsimus on kõlanud teisiti sõnastatult läbi aegade. Kuidas lubab Jumal nii palju kurja ja kannatusi?

See küsimus on silmapaistev vähemalt kahel põhjusel.

Esiteks näitab see selle väite paikapidamatust, et kõik maailmas muutub. Ei muutu. Vähemalt küsimus, miks Jumal, kes peaks olema hea, lubab vohada kurjal, ei ole muutunud. Vastupidi, mõistmatus Jumala suhtes paistab olevat muutumatult minevikku kinni jäänud.

Teiseks aga äratab see vastuküsimuse: kas saab sellistel kahtlustel Jumala suhtes olla mingit tõelist jõudu, kui need ei ole suutnud midagi kummutada? Pole ju seetõttu usk Piibli Jumalasse vähenenud. Vastupidi, alates 2. sajandist on kristlus levinud suurimaks usundiks. Ja juutluski on endiselt elujõus.

Võime küsida pigem teisiti: miks on Jumal inimestele, kes on usust kaugenenud, kuid tagasi pöörduvad, jätkuvalt armuline? Seda ju ütleb tänane sõna: „Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära!“ Vastus on: sest Jumal on tõesti väga hea. Kus vähegi midagi päästa annab, seal teeb Ta seda kindlasti! Jumal võib inimesi proovile panna, kuid Ta ei murra kedagi. Ta võib jääda varjatuks, kuid ei kustuta ususädet.

Miks Jumal lubab kurja? Sest Ta tahab meid näha sellistena, nagu inimesed peavad olema, kui nad on inimesed – vabade isikutena. Me ei oleks seda, vaid paljad rikkiläinud automaadid, kui Jumal iga rikke puhul hakkaks mehaanikuna sekkuma. Jumal on jätnud maailmaprotsessi suurelt osalt vabaks, et saavutada teatud tulemust – sekkudes läheks kõik nurja. Kuid Tema abi õpime mõistma Jeesusega seotud imeliste sündmuste läbi, kus Jumal sai lõplikult ilmsiks oma väes. Ükski kannatus ega rist ei ole seega lootusetu.

Olgem siis julged ja ärgem kartkem! Jumal ei murra murduvat ega kustuta kustuvat. Ta tahab meid püsti tõsta ja uuesti tuliseks puhuda. Paljugi võib vahel olla viltu – kõik pole kaugeltki kadunud. Saatku meid Jumala õnnistus!