Nädala mõte

Alanud nädala juhtsõnaks on soosinguajad. Kutsun sind, hea lugeja, mõtlema kirjakohale, mis on Luuka evangeeliumis.

Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus.“ (Lk 19:41–42)

„Ei taha mina tagasi ei tea mis kuldseid aegu. Ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu.“ Nii on kirjutanud Hando Runnel. Küllap on mõistlik jätta mineviku ilusa ja oleviku vähem ilusa võrdlemine. Nii nagu me ei peaks enda võimalusi võrdlema meist rikkamate ja pidevalt vabaduses elanud rahvaste omadega. Peaks hoopis hakkama elama olevikus omaenese elu, sest kui me ei jõua olevikku, võime me olla nagu olematute Pokemonide otsijad, kes astuvad oma olematus maailmas rännates reaalsete autode ette ja kukuvad üle reaalsete piirete reaalsele maale ja saavad reaalselt haiget.

Jeesus nägi ja nuttis. Ta nägi, et paljud ei näe. Ta taipas, et paljud ei taipa. Tema nägi ja taipas. Igal teol on tagajärg ja tagajärjed on ka tegematajätmistel. Me ei imesta, et meie arvel ei ole midagi, kui me oleme sealt vaid võtnud ja pole midagi selleks teinud, et keegi teine tahaks sinna midagi panna. Miks me imestame, kui tunneme, et see, kellega oli kord hämmastavalt palju armastust, vaatab meile hallkurbade silmadega otsa? Peaksime ehk imestama, et ta üldse veel meie poole vaatab, sest pole omalt poolt enam ammu midagi teinud selleks, et armastus võiks jääda. Me ei imesta, kui sügisel pole peenralt midagi head võtta, kui me kevadel sinna midagi ei pannud ega kulutanud ka rohimise peale oma aega.

Minu ametiristile lasi selle kinkija, hea sõber Mårten Andersson graveerida frantsiskaanide tervituse „Pax et bonum!“, „Rahu ja headust!“. Jeesus nutab linna pärast, millest vaid 40 aastat hiljem jääb järele vaid üks Nutumüür. Ta ütleb: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja!“

Jeruusalemma sisenedes Ta nuttis. Ta nägi ette seda, kuidas selle linna elanikud Ta hülgavad, kuidas rahvahulgad valivad Pilatuse poolt rahvale pakutud valikul vabaduse röövlile ja hüüavad valitsejale, et ta laseks Jumala Poja risti lüüa. Ta nuttis nende valikute pärast.

Millised on meie valikud? Mõtleme oma sõnadele ja vaikimistele, tegudele ja tegematajätmistele, lahkusele ja kitsidusele, hoolimisele ja hoolimatusele. Kas me näeme kedagi nutmas? Oleks hea, kui näeksime. Oleks hea, kui meie silmad avaneksid ja me nutaksime ka ise selle nutja ees seistes ja paluksime Temalt rahu. Veel on see võimalik.

Aga linnana, rahvana? Euroopa Liidu vähim religioosse rahvana? Rahvana, kellest suurem osa on lõiganud end lahti oma esivanemate usulistelt juurtelt ja asendanud selle erinevatest usunditest ja vaimsetest teooriatest kokku segatud kokteilidega ... Mis saab sellest juurteta rahvast, kes peab ennast oma naabritest paremaks ja näitab hädasolijatele ust?

Me ei tea. Saame vaid paluda, et Jumal halastaks meie peale ega lööks käega. Saame muutuda, paluda ka nende eest, kes ise ei oska.

Evangeeliumid kõnelevad ainult kahel korral Jeesuse nutmisest: siis, kui ta viimast korda sisenes Jeruusalemma ja nuttis seal elavate inimeste pärast, ja ka siis, kui ta seisis oma külalislahke sõbra Laatsaruse hauakambri ees. Ta nuttis ja siis tõi Ta oma sõbra tagasi ellu.

Palugem, et meiegi võiksime olla Tema sõbrad. Palugem, et selleks võiks saada ka meie rahvas.

PALVE: Issand, me täname Sind, et Sind liigutab pisarateni see, kuidas me elame ja kuhu me oleme teel. Me palume Sind oma linna ja kogu meie maa pärast – ole meile armuline. Ole meiega kannatlik. Aita meid muutuda!

Issand, kui Sa nutad meie pärast, siis aita meid, et meiegi võiksime nutta oma patu pärast, nii et võiksime saada nendeks, kellele Sina tahad kinkida elu.