Vabaduse plats 1, Tallinn

JUTLUS 2. PÜHAPÄEVAL ENNE PAASTUAEGA

20. veebruar 2022

Ap 16: 9-15: „Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!“ Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama. Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad. Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega. Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis. Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid: „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!“ Ja ta käis meile peale.“ Aamen.

Taevast, kui sa õue lähed,

poeb su põue rõõmus enne,

sest nüüd on kõik kauged tähed

hoopis lähemal kui enne.

Nüüd on pimedusel, mille

külmast käest su süda ehmus,

suure sametise lille

igatsevalt lõhnav pehmus.

Nagu pung – et sünniks mari –

avaneb sus õieks ootus.

Vari, üksinduse vari,

kadund on su kohalt sootuks.

Tunned läbi sulgja une,

kuis su veres ja su vaimus

virgub esmahommikune

kõigi võimaluste aimus.

Ning su koiduootel tuba

on kui muinasjutu algus:

„Saagu ...“ lausutud on juba.

Veel on lausumata „... valgus!“

Nii on kord mõtisklenud Jaan Kross. Selle mehe elurännak ei olnud kerge, kuid see Siberi sunnitöölaagri läbi teinud andekas ja töökas mees, ristiinimene, kinkis väga paljudele väga palju olulist, vajalikku, mõtlemapanevat.

Ka Pauluse ja Siilase teise misjonirännaku algus ei olnud kerge. Nad tahavad kuulutada rõõmusõnumit Jumala armust, kuid Jumal veeretas nende teele suured takistused. Tema Vaim keelas neil kuulutamast Jumala Sõna Aasias. Seejärel läks asi aga veel hullemaks. Mehed püüdsid edasi rännata. Neil oli silme ees kindel sihtpunkt, aga Piibel ütleb, et Jumala Vaim ei lubanud neil sinna minna.

Meiegi vist palume taas ja taas oma Jumalat: „Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!“ Jumalal on oma tahtmine ka meiega. Kas püüame seda tahtmist taibata? Paulus ja Siilas allusid Jumala tahtmisele ka siis, kui see nende enda suurepärased plaanid segi lõi; ka siis, kui nad pidid vaikima seal, kus oleksid nii väga tahtnud rääkida. Ka siis, kui nad pidid tagasi pöörduma, kui nad ise oleksid nii väga tahtnud edasi minna.

Mõnigi usklik inimene on minult küsinud, mida ta peaks tegema, et võiks hakata selgesti taipama seda, mis on Jumala tahtmine tema elus. Psalmist ütleb, et „Issand juhib inimese samme ja ta kinnitab seda, kelle tee on tema meele järgi“. Ühe kuninga elu kohta ütleb pühakiri: „Nii kaua kui ta otsis Issandat, andis Jumal temale õnne /---/ aga kui ta oli saanud vägevaks, läks ta süda ülbeks /---/ ja ta murdis truudust Issandale, oma Jumalale“ (2Aj 26:5, 16).

Jumal on meile andnud oma Sõna. Seda palvemeeles lugedes ja kuulates saame taibata Tema tahet, Tema juhtimist. Oma Sõnas ütleb Ta meile, mida Ta meilt ootab – milline peaks olema meie elu. Kui inimene oma elu Jumala Sõna järele elada püüab, võib ta olla kindel, et Jumala juhtimine muutub ta elus järjest selgemini tajutavaks.

Kas olete mõelnud sellele, kui huvitav on eesti keel? Mida tähendab „sõnakuulmatu“ ja kes on „sõnakuulelik“? Kas me oleme valmis igal päeval paluma: „Jumal, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal ja ka minu elus“? Ma tahan olla sõnakuulelik – kuulekas Sinu Sõnale, tahan minna sinna, kuhu Sina tahad, et ma lähen; tahan saada selliseks, nagu Sina tahad; tahan teha ja öelda, tegemata ja ütlemata jätta seda, mida Sina minult ootad.

Jah, Jumal juhatab ja kinnitab sellise inimese samme, kes on Tema meele järele, ja annab õnne neile, kes Teda otsivad ja Tema tahet täita püüavad, kuid Jumal võib aeg-ajalt ka selliste inimeste sammud peatada. Mitte vaid meie rännakud heades aegades ja võidult võidule tõttamised ei pruugi olla Jumala tahe, vaid ka meie läbikukkumised, ebaõnnestumised, vastu müüri jooksmised võivad seda olla. Nii nagu on öelnud Jakob Liiv. „Jah, kannatust kõigile vaja.“

Vahel sulgeb Jumal meie ees uksed ja ehitab meie ette müüri. See ei pruugi olla valju hääl pilvedest, kõuemürin taevast, millega Ta meid hoiatab. See võib olla mingi ebamugavustunne meie sees või sisemise rahu kadumine. Loomulikult võib Ta meid lasta ka jõuga neist, Tema poolt meie ees suletud ustest, läbi tungida. Loomulikult võime me saada Jumala tahet eirates hetkeks oma tahtmise. Aga sama loomulikult kaotame me nii edasi rünnates rahu ja tasakaalu. Nagu vara kokku riisunu peab pidevalt tundma hirmu, et ta kokkukrabatust ilma jääb ja peab varastatut aina enam ja enam kaitsma teiste varaste eest ja röövitut kaitsma teise röövlite eest, nii peab Jumala tahtele vastu hakanu elama üht elutut, rahutut elu, kus ta kas ei hakkagi elama, vaid lihtsalt on, veeretades oma päevi mäekülge mööda alla surma poole, või peab elamise asemel aina võitlema, end meeleheitlikult teistele tõestama, aina sõdima teiste, iseenda ja Jumalaga.

Olen kuulnud, et kuradil on kogu aeg kiire. Ta teab, et tema aeg saab peagi otsa, ja ta püüab selles piiratud ajas teha võimalikult palju kurja ja viia võimalikult paljud Jumalast eemale. Miks ei piisa vaid leeriskäimisest? Miks ei piisa vaid jõulude ajal kirikus käimisest? Miks ei piisa vaid „Laste pildipiibli“ sirvimisest? Miks peaks ristiinimene pidevalt tulema ja olema Jumala Sõna ja selle seletamise juures? Selleks, et püsida õigel teel, vajame me pidevalt juhatust. Meid püütakse pidevalt sellelt teelt kõrvale meelitada, tõugata. Nii nagu külvatud vili vajab juurdumiseks head maad ja päikest ja vett, nii vajame ka meie igavesse ellu pärale jõudmiseks pidevalt õiget juhatust, valgust ja vett. Me vajame ristimise vett. Me vajame Jumala juhatust läbi Tema Sõna ja läbi palvete. Me vajame meid puhastavat patukahetsust – pihti ja armulauda – eluleiba.

Paulus ja Siilas olid otsustanud minna misjoniretkele, kuid Jumal takistas neid. Ta keelas neid kord rääkimast ja seejärel sulges nende ees tee. On öeldud, et kui Jumal sulgeb ühe ukse, avab Ta järgmise. Sellest kõneleb ka tänase kirjakoha see lõik: „Ja Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!““ Kas oli see unenäos või oli see ilmsi? See polegi oluline. Oluline on see, et Paulus taipas nüüd selgesti, kuhu ta peab minema. Just sellest ööst saab alguse kogu Euroopa misjoneerimine. Jeesus oli oma jüngritele kord lahkudes öelnud: „Minge kõike maailma ja tehke minu jüngriteks kõik maailma rahvad, neid ristides ja neid õpetades pidama kõike, mida mina teid olen käskinud!“ Ja siis, ühel ööl sai kord kristluse vastu ägedalt võidelnud mees ilmutuse. Üks makedoonia mees kutsus teda: „Tule meie juurde ja aita meid!“

Eesti ajaloost rääkides on pidevalt kasutatud üht poolikut tõde. Ikka on räägitud ristirüütlitest, tule ja mõõgaga läänest tulnud vallutajatest, kes meie vapraid esivanemaid kord 13. sajandi teisel veerandil anastasid ja vägivaldselt ristiusku pöörasid. Kas me oleme mõelnud, mis oleks meist saanud siis, kui nemad ei oleks tulnud? Kas keegi tõesti võib arvata, et idast oleks tulemata jäetud! Ja kui sealt oleks tuldud, siis milline oleks olnud meie ajalugu? Kas meid üldse enam oleks olemas? Ajaloos kaugele tagasi vaadates ei tohiks ühtegi tehtud tegu ega tegemata jäetut hinnates lahutada seda ajast, milles see tehti. Ei tohiks suurest pildist välja rebida tükke ega neid eraldi hinnata. Usun, et just tänu ristiusu jõudmisele meie maale on meie väikene rahvas üldse säilinud, on meil oma keel, oma kultuur, omad laulud ja elujõud. Meid siin Maarjamaal on imeliselt hoitud ja õnnistatud. Seda tuletas hiljuti siin altari ees meelde ka Tallinna linnapea.

„Paulus nägi öösel nägemuse: üks makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!“ Kui paljud ristiinimesed on Pauluse kombel taibanud, et keegi on hädas. Mäletan, kuidas elasin Nõukogude armees Ukrainas olevas õppeväeosas üle raskeid aegu. Oli alanud sõda Afganistanis. Meie roodu purjus ohvitser oli meid öösel üles käratanud ja püstoliga meie ees vehkides rääkis ta põlevate silmadega, kuidas peagi läheme sõtta ja seal laseb ta nagu koerad maha kõik, kes tema käske ei täida. Mäletan, kuidas ma ka järgmistel nädalatel kirjutasin koju ilusaid kirju sellest, kuidas kõik on kõige paremas korras ja ema ei pea muretsema. Hiljem ütles ta, et ei olnud uskunud mu ilusaid kirjaridu. Ta tundis, et ma olen hädas, ja palvetas minu pärast lakkamatult. Ma pääsesin imekombel Afganistani viimisest. Jumal varjas mind oma peopesa kumeruses ja ma tulin hiljem sõjaväest kindla teadmisega, et tahan saada vaimulikuks.

Armsad, kui paljudel kordadel oleme meiegi olnud sarnases olukorras nagu Paulus, kes näeb oma ees seismas üht meest, kes palub tulla ja aidata. Paulus reageerib kohe: kui ta oli seda nägemust näinud, püüdis ta kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on teda kutsunud neile evangeeliumi kuulutama. Paulus kirjutab. „Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia.“

Kui sageli näeme meie ilmsi inimesi, kes väga vajavad meie abi, ja meil poleks vaja nende aitamiseks kusagile kaugele rännata. Mäletan, kuidas üks vaimulik minu käest kord küsis: „Mis sa arvad, kui kaugel meist on need, keda Jeesus nimetab kadunud lammasteks, keda me peaksime otsima minema?“ Hakkasin rääkima inimestest, kes on maailmas, kes ei jõua kirikusse. Ta peatas mind ja ütles: „Jaan, need kadunud on sageli meie käeulatuses – meie kodudes; meie lähedased, meie sugulased, meie töö- ja klassikaaslased, meie sõbrad. Nad ootavad meie armastust, meie juhatust, meie abi.“ See ei pruugi neist väga selgelt välja paista. Nad täidavad ehk suure tühjaks jäänud koha oma hinges lakkamatu tööga või valavad seda pidevalt alkoholi täis. Nad püüavad oma rahutust rahuldada aina uute ja paremate asjadega. Nad loodavad, et leiavad rahu siis, kui saavad välja vahetada oma vana telefoni, televiisori, auto, töö uue vastu. Nad tõmblevad, taipamata et Jumal on loonud neisse tühimiku, mille saab vaid Tema täita, ja nii kaua, kui me topime seda tühimikku täis asjadega, targutustega, ei leia me rahu. Jumala loodud tühimikku igas inimeses saab täita vaid Jumal. On neid, kes seda taipavad ja paluvad: „Tule ja aita meid!“ Vahel me ootame, et need hädasolevad tuleksid kirikusse. Uksed on ju avatud! Makedoonia mees palus nägemuses Paulust: „Tule sina meie juurde ja aita meid!“

Armsad, kristlus on imeline usund. Kui paljudes teistes usundites püüab inimene OMA jõupingutuste läbi Jumala juurde jõuda, siis kristlus kõneleb Jumalast, kes TULEB inimese juurde. Jumalast, kes jätab taevad ja tuleb hädasoleva, pimeduses rändava inimese juurde. Jeesus ei ütle hüvastijätukõnes oma jüngritele: „Minge ja istuge Jeruusalemma templis ja oodake, millal inimesed teie juurde tulevad.“ Ei! Ta ütleb: „Minge teie inimeste juurde! Minge kogu maailma ja kulutage sõnumit kõigile inimestele! Minge valus vaevlevate, eksituses ekslevate, katkiste ja õnnetute juurde. Minge ja juhatage nad valgusesse! Kõnelge neile Jumala armastusest!“ Iga kirik, kus seesolijad naudivad neile kirikus kingitavat ega kanna pühakojas kogetut maailma, sureb välja.

Paulus ja Siilas asuvad kohe teele! Paulus kirjutab: „Nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama. Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia.“ Nad jõuavad üle mere üheainsa päevaga. Apostlite tegude raamatu 20. peatükis, kus räägitakse nende tagasiteest, võtab see aega viis päeva.

Vanas iiri õnnistussoovis soovitakse teeleminejaile: „Olgu tuul alati puhumas su taga!“ Paulus ja Siilas täidavad Jumala tahet ja lähevad teele teadmises, et inimesed on hädas ja vajavad nende abi ja sellel Jumala halastuse teel on neil pärituul. Armsad, ma olen siin pühakojas eriliselt tajunud, kuidas tuul on tagant puhumas paljudel asjadel, mida oleme ette võtnud. On imeline tunne rännata Jumala tuules.

Paulus ja Siilas rajavad Euroopasse jõudes esimese kristliku koguduse Filippi linna. Kuidas see kõik algab?

Paulus kirjutab: „Me jõudsime Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad. Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega.“ Mis ometi toimub? Pauluse nägemuses oli ta ees abipalvega üks mees! Nad rändasid üle mere, seadsid ohtu oma elu, rändasid läbi mitme linna ja jõudsid lõpuks ühte Makedoonia tähtsamasse linna. Nüüd peaks midagi võimast sündima. Näiteks võimalus kõnelda tuhandetele mõnel staadionil või võimalus kõnelda linna tähtsaimate meestega. Ei! Paulus ja Siilas jõuavad linna ja kohe ei juhtu midagi. Paulus kirjutab: „Selles linnas me viibisime mõned päevad. Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega.“

Vaid mõned naised jõe ääres. Aga ei! Veel midagi olulist on selles loos. Need pole lihtsalt mõned naised. Need naised pole tulnud jõe äärde piknikule, keelt peksma. Nad on tulnud, et palvetada. Ja nende, palvetavate naiste juurde juhatatakse kaks vägevat sõnakuulutajat. See on hea maa, kuhu need kaks külvasid Sõna seemne. Need on avatud hinged. Jumal on oma osa teinud. Eriliselt avatud on keegi Lüüdia. Paulus meenutab: „Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas, ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis. Aga kui Lüüdia ja ta pere olid ristitud, palus ta meid: „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!“ Ja ta käis meile peale.“

Väike saab suureks, kui selle täidab Jumal! Esimene Euroopa kristlane, esimene, kelle süda on Jumala Sõnale avatud ja keda ristitakse, on naine. Aga ristitakse nii tema kui ka tema pere. See lugu räägib väga olulisest sündmusest, aga see lugu on täis imesid. Ime on seegi, mis sünnib Paulusega. See, kuidas see mees on muutunud, on ime. Paulus oli kord olnud variser. Igal hommikul oli ta palunud palvet, milles tänas Jumalat muu hulgas kolme asja eest: et ta pole sündinud naiseks, orjaks ega paganaks.

Kui Jumal tema ees sulgeb need teed, millele ta oli tahtnud minna, ja sulgeb ta suu seal, kus tema oli tahtnud kõnelda, jõuab ta Jumala juhatusel Euroopasse. Ja mis te arvate, kes on need kolm, kes esimestena tema kuulutuse peale pöörduvad? Need on üks naine, seejärel üks ori ja siis üks paganast vangivalvur.

Kes oli Lüüdia? Piibel ütleb, et ta oli purpurimüüja. Purpur oli tol ajal väga kallis materjal, mida said endale lubada vaid kuningad ja väga rikkad. Lüüdia ei saanud olla vaene naine. Ta pidi suhtlema väga heal järjel olevate inimestega. Tal oli palju, kuid tal oli ka igatsev, avatud süda. Issand oli avanud Lüüdia südame enne veel, kui Paulus ja Siilas ta juurde jõudsid. Meie võime avada pühakirja, kuid ainult Jumal võib avada südame. Häda meile, kui me ei ava pühakirja seal, kus Jumal on avanud mõne südame. Ja häda meile, kui püüame aina avada pühakirja nende ees, kelle südamed on sellele suletud seepärast, et meis pole armastust.

Mida teeb Lüüdia, kui tema ja ta pere on saanud ristitud? Ta avab jumalameestele oma kodu. Ta avab jumalariigi tööle need võimalused, mida Jumal on talle andnud. Meiegi saame seda teha ja paljud ka teevad. Olgu see lauluhääl, mida võiksime kasutada kirikukooris, olgu see mõni muu oskus, millega võiksime kogudusetöös abiks olla, olgu need palved, olgu see liikmeannetus. Peaks olema enesestmõistetav, et inimene, kes on kogenud Jumala vägevat armu ja taibanud, et kõik hea, mis tal on – kogu tema elu, iga hetk selles –, on Jumala kingitus, on valmis andma talle kingitust palju Jumala kasutusse. Ja kui seda valmisolekut pole, kui inimene aina leiab põhjusi, miks seda mitte teha, on ta sulgenud oma südame Jumalale. Ta on sõnakuulmatu.

Jumal avas purpurimüüja Lüüdia südame, Paulus avas pühakirja ja kristlaseks saanud naine avas oma kodu. Kuidas on lood meie südametega, meie kodudega? Milliseks maaks oleme olnud Tema Sõnale? Millist vilja see meis on kasvatanud? Kas oleme need õndsad, kelle kohta Jeesus ütleb: „Jah, õndsad on need, kes Jumala Sõna kuulevad ja seda järgivad.“

Täna meil veel on see võimalus. Veel on meie maa iseseisev, meie kirikute uksed avatud. Me ei tea midagi homsest. Sel nädalal on Eesti Vabariigi, meie oma riigi sünnipäev – päev, mil peaksime kogu rahvana tänama kogu südamest seda Kõigutamatut Keset, kes on sellele väikesele rahvale kinkinud iseseisvuse ja oma riigi ega ole meist lahti lasknud. Tema on kord ka siia maale juhatanud ristiinimesi, kelle sõnakülv on kandnud ilusat vilja. Meil on avatud pühakojad ja mitte kedagi meist ei saa takistada ükski vägi ega võim elama Kõigeväelise tahtes, rändama Tema kaitse ja õnnistuse all.

(Foto: Rauno Volmar)

Kalender

E T K N R L P
3
4
7
10
17
18
21
24
25
28