Vaimuelu

EK1

Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid (Js 43:4).

Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!“ Selsamal kombel võttis ta karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse“ (Lk 22:19–20).

Mitmed kirikust eemal seisvad inimesed, kellega olen kõnelenud, on öelnud, et neile mõjub eemaletõukavalt see, kuidas usklikud alandavad iseennast. Nende inimeste arvates on usklikel madal enesehinnang, puudub eneseväärikus, nad ei väärtusta iseennast, teisi samuti väga harva. Nad tunnustavad ennast ja teisi harva nende saavutuste puhul, pigem võistlevad omavahel selles, kes suudab hädisem olla ja ennast suurema patusena näidata. Nende jaoks mõjuvad õõvastavalt juba patutunnistuse sõnad, mida loeme jumalateenistuste alguses: „Mina, vaene patune inimene“ – sõnad, mis võtvat inimeselt juba eos ära igasuguse selja sirguajamise, eneseväärtustamise alged.

Arvan, et nood kõnelejad on puutunud kokku kristlastega, kes pole alandlikkuse mõttest ja olemusest õigesti aru saanud ja kelle alandlikkus on seetõttu võlts, mõjub silmakirjatsemisena. Alandlikkus on kahtlemata üks tähtsamaid kristlikke voorusi. Kuid kui selle väljendamisega teatud piir ületada, siis muutub see tõesti võltsiks ja eemaletõukavaks. Eriti siis, kui samasugust võltsalandlikkust, enesealandamist, hakatakse nõudma teistelt, seadma eesmärgile jõudmise tingimuseks usurännakut. Pealesunnitud, võlts alandlikkus „Oh, mis nüüd mina“ ei vii Jumalani. Valesti mõistetud alandlikkus, enese mahategemine võib muutuda hoopis kaela külge riputatud ränkraskeks kiviks, mis inimese lõpuks elumere põhja uputab.

Üks vana lugu, mida olen oma mõtisklustes ka varem kasutanud, kõneleb nõnda:
„Kaks meremeest läksid maailma reisima ja õnne otsima. Nad jõudsid ühele saarele. Saarehõimu pealikul oli kaks tütart. Vanem oli iludus, noorem aga mitte. Üks meremees ütles teisele: „Ma olen oma õnne leidnud. Jään siia ja abiellun pealiku tütrega.“ – „Sul on õigus, pealiku vanem tütar on tõesti väga ilus ja tark, tegid õige valiku,“ vastas sõber. „Sa ei saanud minust aru! Ma abiellun pealiku noorema tütrega.“ – „Kas sa oled hulluks läinud? Tal pole ju mingit välimust!“ – „Niisugune on minu otsus ja ma viin selle täide,“ ütles meremees.

Sõber purjetas edasi oma õnne otsima, teine meremees läks aga naist kosima. Selles suguharus oli kombeks osta pruut lehmade eest. Hea pruudi eest tuli anda kümme lehma. Nii läkski meremees kümne lehmaga pealiku juurde: „Pealik, ma otsustasin abielluda sinu tütrega ja annan tema eest kümme lehma!“ – „See on hea valik. Mu vanem tütar on väga ilus ja tark ning väärib kümmet lehma. Olen nõus,“ vastas pealik. „Ei, pealik, sa ei saanud aru. Ma tahan abielluda sinu noorema tütrega.“ – „Teed nalja või? Ta pole ju üldse kena,“ imestas pealik. „Ma tahan abielluda just temaga,“ jäi meremees kindlaks. „Hüva! Aga ma olen aus mees ja ei või võtta tema eest kümmet lehma, sest ta pole seda väärt. Ma võtan tema eest kolm lehma, mitte rohkem.“ – „Aga mina tahan maksta tema eest just kümme lehma,“ vastas meremees. Meremees ja noorem tütar abiellusid.

Möödus palju aastaid. Teine meremees otsustas külastada saarele jäänud sõpra, et teada saada, kuidas tal läheb. Saare randa jõudnud, kohtas ta rannal imeilusat naist. Meremees küsis, kust ta võiks oma sõpra leida. Naine juhatas. Kui nad kohale jõudsid, nägi meremees, et sõber istub pingil, tema ümber jooksevad lapsed. „Kuidas elad?“ – „Ma olen õnnelik.“ Nüüd tuli meremehele teed juhatanud imeilus naine nende juurde. „Saa tuttavaks, see on minu naine.“ – „Kas sa abiellusid teist korda?“ – „Ei, see on seesama naine.“ – „Aga kuidas ta nii palju muutunud on?“ – „Eks küsi temalt endalt.“

Meremees läks naise juurde ja küsis: „Vabanda minu taktitust, kuid minu mäletamist mööda sa polnud just väga kena. Kuidas sinust sai selline iludus?“ – „Ma lihtsalt taipasin ühel päeval, et olen väärt kümme lehma!“ vastas naine.“ („Pealiku noorem tütar“. „Kuldsed lood“ lk 162–163.)

Teiste hinnangud kellegi välimusele, tegevusele ja saavutustele panevad paljusid tundma end väärtusetuna. Midagi pole parata – me vajame omasuguste tunnustust. Kahtlemata oli meie loo naine palju haiget saanud, talle oli palju inetut öeldud tema välimuse kohta, oli võrreldud teda tema kauni vanema õega. Kuid leidus keegi, kes valis just tema, sest oli vaadanud teda armastuse silmadega. Vaid armastuse silmadega vaadates näeb ilu. Meremees oli valmis tolle naise eest, keda kõik, tema oma isagi, inetuks pidasid, andma sama palju, kui oleks pidanud andma tema kauni vanema õe eest. Usk inimesse, tema armastamine, võib inimest tundmatuseni muuta. Muuta ka inetu inimese ilusaks. Meie loo naise muutis armastuse kogemine, oma väärtuse teadasaamine, uskumine oma väärtusesse, kaunitariks. Vaid siis, kui tunneme, et meid armastatakse, oleme valmis ka ise armastama, andma endast parima ja ilusama, selle, mis meie sees peitub. Ja just see muudabki meid kauniks. Muudab kauniks ka iluideaalidele mittevastava näolapi.

„Ma lihtsalt taipasin ühel päeval, et olen väärt kümme lehma.“ Kas me taipame, kui väärtuslikud me tegelikult oleme? Et oleme väärtuslikud oma Looja, oma Jumala silmis? Jumal ütles kord prohveti kaudu oma rahvale: „Et sa mu silmis oled kallis ja auline ja et ma sind armastan, siis annan ma sinu asemel inimesi ja su hinge eest rahvaid.“ Luuka evangeeliumist loeme Jeesuse sõnu, mida kuuleme igal korral armulauatalitusel, armulaua pühitsemisel: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. See on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse.“ Jumal on oma rahva, iga oma rahva liikme eest, nende hingede eest, andnud palju enam kui kümme lehma, rohkem kui terveid rahvaid. Ta on andnud oma ainsa Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse. Kas me oleme taibanud, et me oleme oma Jumala, oma Looja silmis väärtuslikud? Kas me suudame sellesse uskuda, uskuda Jumala armastusse? Armastusse, mis muudab ilusaks nii hinge kui ihu?

PALVETAGEM: Jumal, Sina tead meid ja meie väärtust paremini kui meie ise. Sina oled meid loonud ja Sina ei loo kunagi midagi väärtusetut. Aita meil uskuda, et me oleme olulised, oleme väärtuslikud vähemalt Sinu jaoks. Aita meil uskuda Sinu armastusse ja muutuda selle usu mõjul ilusamaks ja paremaks.