Vaimuelu

JT5

Siis Jeesus ütles neile: „Ärge kartke! Minge ning teatage mu vendadele, et nad läheksid Galileasse, ja seal saavad nad mind näha” (Mt 28:10).

Issand, nõndamoodi jäädakse elama ja selles kõiges on mu vaimu elu: sina teed mind terveks ja hoiad mind elus. (Js 38:16).

Alustan täna mõne osundusega Dale Carnegie raamatust „Lõpeta muretsemine ja hakka elama“.

„Üks tuntumaid psühhiaatreid ja analüütilise psühholoogia alusepanija Carl Gustav Jung kirjutab oma raamatus „Tänapäeva inimene hinge otsingul“: „Viimase 30 aasta jooksul olen ma nõu andnud inimestele kõigist arenenud riikidest. Olen ravinud sadu patsiente. Kõigi mu patsientide puhul, kes on ületanud keskea, see tähendab, kes on vanemad kui 35, pole olnud ühtki, kelle suurim probleem poleks olnud seotud religiooni või millegi samaväärse puudumisega Võin kindlalt öelda, et igaüks neist oli jäänud haigeks just seetõttu, et oli kaotanud selle, mida religioon annab oma järgijatele. Ja ükski neist ei saanud terveks enne, kui polnud uuesti leidnud vaimset maailmavaadet.“

Sisuliselt sama ütles ka William James: „Usk on üks jõududest, mis võimaldab inimesel elada, ja selle täielik puudumine viib täieliku kokkuvarisemiseni.“
Mahatma Gandhi kirjutas: „Ilma palvetamiseta oleksin ammu hulluks läinud.“
Maailm olevatki juba hulluks läinud. Pole ime, sest selles maailmas aina tõuseb nende osakaal, kes ei palveta, kellel pole religiooni, usku halastavasse ja armulisse Jumalasse. Paljudel, kes on uskunud vaid endasse, teaduse kõike lahendavasse tarkusesse, meditsiini vägevasse arengusse, on viimase aasta arengud nende seni nii kindlana näiva jalgealuse pudedaks liivaks muutnud, mille mõni pisut suurem laine nende jalge alt mõne hetkega ära viib.

Kust leida kindlust, leida midagi, millel kindlana seista, millest kinni hoida, kui elumere lained tõusevad ja vaid hetkeks veidi vaibuvad ning siis taas hirmutavalt kõrgele tõusevad?

Mõtleme Jeesuse jüngritele. Enne Jeesuse ristisurma ja ülestõusmist olid nad üsna tavalised mehed. Kuigi suurem osa neist olid kalurid, kartsid nad ühel hetkel üsna paaniliselt tormi. Jeesus aga magas kesk tõusnud tormi nende paadis. Nad äratasid Tema ja küsisid, kas Ta üldse ei hooli nendest, ei karda, et kõrged lained nende paadi ja neid uputavad. Jeesus sai siis taas imestada oma õpilaste nõdra usu üle, tõusis kõikuvas paadis püsti, sõitles laineid ja meri jäi täiesti vaikseks. Jüngrid arutasid siis omavahel, et kes see Jeesus on, et isegi lained ja tuul Tema käsu peale vaikivad. Jüngrid kartsid Jeruusalemma minna, sest Jeesuse vastased olid näidanud, et nad teevad kõik, et Teda arreteerida ja hukata, ning nad uskusid, et sama saatus tabab ka neid. Kui Jeesus kinni võeti, salgas Peetrus ühel ööl kolm korda seda, et ta Jeesust tunneb. Pärast Jeesuse ristisurma lukustasid Tema jüngrid uksed ega julgenud rahva keskele minna. Kuid siis, kui Jeesus oli neile korduvalt ilmunud, kui nad olid hakanud uskuma Tema ülestõusmise hämmastavat imet ja seda, et Ta armastab neid vaatamata kõigele sellele, mida nad olid teinud või tegemata jätnud, ning kui Jeesus oli neile kinkinud Püha Vaimu, muutusid need kartlikud mehed tundmatuseni. Kartus kadus, hirm haihtus. Usk ja usaldus ülestõusnud Issanda vastu tõstis need hirmunud mehed üles, nad avasid uksed ja läksid selle tormise maailma keskele, kuulutasid julgelt rõõmusõnumit ülestõusnud Kristusest, halastavast ja andestavast Jumalast. Ja kui mõnele neist kohtukojas öeldi, et kui nad tahavad edaspidi elada rahulikku, turvalist elu, siis nad peaksid oma kuulutustöö lõpetama, teatasid nad soovitajatele, et nad ei saa vaikida, sest sõnum, mis neil öelda on, on nii oluline, väga vajalik, kogu maailma muutev. Ja nad kuulutasid, kuni neid nende kuulutamise pärast hukati. Hukati kõik, välja arvatud Johannes. Nad ei kartnud enam. Nende hirm oli kadunud. Usk Jumala armastusse ja armastus inimeste vastu täitis neid nii, et nad ei kartnud kannatust ega surma. Nad ei kartnud enam inimesi, kes püüdsid neid hirmutada.

Pühakiri ütleb, et armastus ajab kartuse välja. Kartus ja surmahirm hävitavad immuunsussüsteemi, muudavad inimese väga vastuvõtlikuks haigustele. Issand teeb meid terveks ja hoiab meid elus. Jah, Ta võib seda teha ka läbi vaktsiinide, läbi arstide, ravimite, kuid usk sellesse, et su elul on mõte ja elurännak viib sind koju, armastava Jumala armastuse hõlma, võtab hirmu, hoiab elus, tervendab.

Kas oskaksime vastata küsimusele, mis on meie elu mõte ja kuhu me oleme teel? Loomulikult võime rääkida mingitest maistest eesmärkidest, milleni tahame jõuda. Üks mu raskelt haige sõber tahaks veel väga näha õunapuude õitsemist. Mu isa püstitas endale oma viimastel aastakümnetel järjest uusi sihtpunkte, milleni ta tahtis veel elada: noorema lapselapse kooliminek, vanema lapselapse koolilõpetamine ja muudki. Jõudis üheni välja ja kohe püstitas järgmise. Trotsides väga viletsat tervist ja paljusid vaevu, elas ta kaua. Vaatamata väga vaevalisele liikumisele läks veel nädal enne surma raamatukogusse ja kuigi see sajameetrine rännak abivahendiga võttis enam kui tunni, tegi ta selle ära ja tõi sealt kaasa kolm paksu raamatut, millest ta jõudis kaks ka läbi lugeda. Vananedes ta muutus – leplikumaks, andestavamaks. Seadis Jumalaga oma asjad korda, jõudis leeriõnnistusele.

Jumalamees on kindel, et ainus võimalus elama jääda on elada koos Igavesti Elavaga – kõigeväelise Jumalaga –, ja on veendunud ka selles, et vaid Tema hoiab meid elus ja teeb terveks. Kõik muu on ajutine, näiline, mööduv enne siinse maise ja ajutise lõplikku kokkuvarisemist.

Maailm vajab just nüüd väga inimesi, kelles on usku ja lootust ja armastust, kes ei lase end hirmutada, segadusse ega hulluks ajada. Paljud inimesed vajavad väga mõnda head ja julgustavat sõna, tänusõnu, naeratusi. Mitte keegi meist ei ole nii vaene, et tal ei oleks teistele midagi anda. Ka meie ei ole nii vaesed, kui meil on Jumal, kui oleme ühenduses ammendamatu jõu, rahu, rõõmu ja tervise allikaga.

Ilusaim kompliment, mis mulle on tehtud, tuli mulle kord kirjas ühelt Võrumaal elavalt vanalt naiselt. Ta kirjutas sellest, kui palju on tal olnud elus kaotusi: suri mees ja seejärel suri ainus laps. Siis suri ka tema hea sõber, ustav koduloom. Kirjutas valust, mida teeb liikumine ja eriti treppidel kõndimine. Siis kirjutas raadiomõtisklustest, mida ta igal hommikul kuulab. Ja lõpetas imelise komplimendiga: „Sina oled mu trepikäsipuu.“

Armsad, igaüks meist võib olla kellelegi trepikäsipuuks, vaeva ja valu vähendavaks ravimiks, pilgu, puudutuse, sõnadega tervendajaks. Jeesusele öeldi kord: „Ütle vaid üks sõna ja mu sulane saab terveks!“ Uskuge, ka meie sõnades võib olla Jeesuse tervendav vägi. Kuid kõik algab sellest, et püüame püsida Elusaima Tervendaja läheduses, oleme Temaga ühenduses.

PALVE: Kõigeväeline, igavesti elav Issand, meie elu ja tervise allikas, kasvata meie usku, ravi meid terveks, eemalda hirm, tee leidlikuks tervendama teisi sõnade, tegude ja isegi pilguga. Sina suudad seda ja oled tõotanud, et need, kes Sinu tahtes elavad, Sinuga ühenduses püsivad, saavad tegema enamgi, kui Sina tegid. Paljudele tundub, et elumeri on ohtlikult tormine. Anna meile oskust ja väge seda tormi vaigistada. Paljud on hirmul ja väga üksi. Anna meile tarkust ja armastuse väge nende hirmu ja üksildust vähendada või isegi kaotada. Andesta meile, kui oleme ristiinimestena elanud nagu need, kellel pole Jumalat, kui oleme Sind unustanud või väga väikeseks ja jõuetuks mõelnud. Issand, kasvata meie usku. Aamen.