Vaimuelu

toomas paul

Kui Jeesus kuulis, et Laatsarus on haige, jäi Ta veel kaheks päevaks sinna, kus Ta oli. Pärast seda Ta ütleb jüngritele: „Läki jälle Juudamaale!“ Jüngrid ütlevad Talle: „Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust Sind kividega surnuks visata, ja Sina lähed jälle sinna?“ /---/ Nüüd ütles Jeesus neile täie selgusega: „Laatsarus on surnud, ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et teie võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!“ Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et Temaga koos surra!“ (Jh 11:6–8, 14–16).

Jeesuse surm ei olnud ootamatu, vaid paratamatu. Evangelist Johannes räägib, kuidas Ta oleks äärepealt kividega surnuks visatud (Jh 8:59), nagu sündis mõni aeg hiljem esimärter Stafanosega (Ap 7:57–60). Et Jeesus ei rutta kohe Betaaniasse, kui Temani jõuab sõnum Laatsaruse haigusest, seda võis tõlgendada kui otsust vältida ohtlikule Juudamaale minemist. Kui Jeesus paari päeva pärast teatab, et Ta läheb Laatsaruse juurde, tuletatakse Talle seda meelde. Aga Tema ei loobu, ja apostel Toomas ütleb enda ning kaasjüngrite nimel: „Lähme meiegi, et koos Temaga surra!“

See, et nad kõik otsustaval hetkel Jeesuse siiski üksi jätsid, on näide inimlikust nõrkusest. Hirm mõttetu surma ees. Ma ise arvan, et kui Jeesus oleks tegutsenud nagu Temalt oodati – väejuhina, sellisena, kellena Ta oli kuninglikult Jeruusalemma sisse sõitnud –, ei oleks nad nii käitunud. Üks asi on võitluses langeda, teine lihtsalt lasta ennast kinni võtta ja hukata. Peetrusele annab Jeesus korralduse mõõk tuppe tagasi pista (Jh 18:10j; Mt 26:52–54).

Jeesus äratas Laatsaruse, kes tuli hauast välja ja elas veel mõne aja. Aga tema ülesäratamine – ajutine surma edasilükkamine – oli üks Jeesuse surma põhjuseid (Jh 11:47–57).

Olukorra pinevus oli teada ja tajutav. Nende seas, kes olid pühadeks tulnud Jeruusalemma, olid mõned kreeklased. Nad tulid Galilea Betsaidast pärit Filippuse juurde, kes nime järgi arvates oli ka kreeklane, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha!“ Filippus tuleb ja ütleb seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulevad ja ütlevad seda Jeesusele. Aga Jeesus kostab neile: „Tund on tulnud Inimese Poja kirgastamiseks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui nisuiva ei lange maasse ja ei sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab tema, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab teda igaveseks eluks. Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija“ (Jh 12:20–26). Me ei tea küll kindlalt, aga arvata võib, et kreeklased kavatsesid Jeesust kutsuda endaga kaasa, ära ohtlikust paigast. Kuid Jeesus ei taha. Ta näeb ennast nisuivana, kes peab langema maasse ning surema, et Ta ei jääks üksi, vaid võiks vilja kanda.

Jeesuse ja Ta jüngrite elu oli kõike muud kui idüll. Ent Ta jüngrite tee ei lõppenud laialijooksmisega ega ka mitte jäämisega lukkus uste taha. Nad kõik peale Johannese surid märtrisurma. Võttis aega, aga nad lõpetasid oma elu koos Jeesusega, jagades Tema surma nisuivana. Märtrite veri oli ristikoguduse seeme, nagu ütles kirikuisa Tertullianus.

Meie ei saa igatseda endale sarnast saatust. Õnneks! Pean alandlikult tunnistama, et erinevalt oma nimekaimust ei julgeks ma vist õhutada teisi: „Lähme meiegi, et koos Temaga surra!“, kui see tähendaks otseses mõttes märtrisurma minemist.

Kummatigi ma tean, et see on ainus lootus, mis kannab – olla ühendatud Kristusega. Apostel Pauluse sõnadega: „Eks teie tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud Tema surma sisse? Me oleme siis ühes Temaga maha maetud ristimise kaudu surma sisse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse kaudu, nõnda ka meie võime käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku Tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et me vana inimene on ühes Temaga löödud risti“ (Rm 6:3–6). Oh, kuidas küll tahaks, et nii oleks ka minuga! Päriselt, mitte ainult kujutluses.

Ees on Vaikne Nädal. Tänavu on see teisiti kui muidu igal aastal. Kirikuuksed on vaid praokil nagu tänagi – kes väga igatseb, tohib tulla kirikusse vaikseks palveks.

Me oleme üksteisega vaimselt nähtamatult seotud. Praegune koroonakriisi aeg näitab, kui habras on inimene. Surm puudutab nii mõndagi meist väga lähedalt. Kõik see teeb kummaliselt ärevaks kogu ühiskonna.

Me kardame elusolenditena surma kui protsessi, aga inimestena me kardame ka seda, mis suremisele järgneb. Surra tuleb ükskord nagunii, aga kristlase küsimus on, kas üksi või koos Jeesusega. Teised peavad alati jääma surijast maha ja surma väravatest tuleb läbi minna üksi. Päris üksi. Aga kui me oleme koos Jeesusega elanud, püüdnud Temast kinni hoida, siis tohime oodata, et Tema hoiab kinni meist, kui kõik kustub. Viib läbi surmaöö ülestõusmise hommiku kirjeldamatusse kirkusesse.

Mu armas õde Maarja saatis mulle paar päeva tagasi lohutuseks ja julgustuseks ühe PEETER SINGI luuletuse:

Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Ühel hommikul meri nii selge
ja midagi uut näeb silm.

Nüüd ma rannal veel seisan ja vaatan –
lained mänglevad kividel.
Salaaimus on hinges ja ootan
kuna, kuidas ma teele läen. 

Mitu sõpra läind udu taha –
üle vete viis parvemees.
Kajak lendab ja merel on udu,
nukrust, leina on pilvedes.

Ühel hommikul udu kaob
ja ligineb rannale paat.
Siis nad ütlevad: „Päike vaob.“
Ei, hommik on jõudunud, vaat!

Ühel hommikul saan pidurõivad,
ranna leetel jääb argirüü.
Selle mullasse matta võivad –
tupest liblik ju väljus nüüd.

Ühel hommikul kaob udu,
ülimaiselt on kirgas ilm.
Päiksepärjas siis näen ma Teda,
keda unes vaid näinud silm.

Palvetagem! Issand Jeesus Kristus, Sina oled meie eest surnud, et surma oda katki murda! Anna julgust uskuda, et Sina saadad meid me maisel teel ning võtad selle lõpul ise vastu! Aamen.