Vaimuelu

AH7a

Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja
(Ps 25:15).

See, mille poole meie silmad on pööratud, näitab, mida igatseme. Ja see, mida igatseme, näitab, kes me oleme. Kristuse kannatusaja sõnum on, et Jeesus on kurjuse võimu võitja. Ta tahab, et ka meie oma silmad kurjalt ära pööraksime, sest selle juurde, mida me aina vaatame ja mida me seeläbi tähtsaks peame, me kuulume.

Soov näha ainult head võib mõnel juhul olla jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine, mis ei päästa, sest ohud püsivad meie kannul. Ent teisel juhul näitab soov ainult head näha seda, mis on meile tõeliselt oluline. Vaadates ilusat kunstiteost, kuulates head muusikat, lugedes head raamatut, muutub meie hing vaadatu, kuulatu või loetu sarnaseks. Saades paremaks, hakkame paremini tajuma ka ohtude olemust, kui need tulevad. Saamata paremaks, ei pruugi me neid äragi tunda. Ja vaadeldes oma ligimest ainult hea pilguga, näitame oma suhtumist temasse – seda, et me teda armastame, ja loodetavasti siis ka Jumalat. Sest jumalaarmastus ja ligimesearmastus kuuluvad kokku.

Nendele, kes pilgu ligimese juurest Jumala poole avardavad, leidub veel üks imeline abi. Jumalat, kes on Vaim, saab ainult vaimselt vaadata. Ja abigi on peamiselt vaimne, ehkki mõistagi ka meie ihud on Tema loodud. Kui me muutume Jumalaga suheldes, siis saab Tema sekkuda meie ellu ja aidata juba seal, kus me ei aimagi. Tema tõmbab meie jalad võrgust välja, olgu see võrk siis punutud inimeste või raskete olukordade poolt.

Olen oma kirikuõpetajaks oldud aastate jooksul hakanud aina enam veenduma, et ka need inimesed, kes ei julge veel (endale ega teistele) tunnistada, et usuvad Jumalasse, räägivad Temast vahel ootamatul viisil. Näiteks ütlevad nad kellelegi lahkunule mõeldes: „Ükskord taevas kohtume.“ Ja nende näolt on näha, et nad ei mõelnud seda ainult piltlikult.

Või siis rõõmustab äkitselt keegi inimene, kes tundub täiesti maise ja materialistlikuna, nii väga, et tänab Jumalat – ja taas on toonist tunda, et ta tegelikult mõtles tõsiselt.

Usu õige tunnistamine ei tähendada demonstratiivset akti, vaid tuleb südamest. Kuid tunnistamine nõuab ka julgust tunnistada endale ja seejärel vajalikul viisil ka oma lähedastele, et usume Jumalat.

Soovin kõigile seda julgust “koloonaajal”. Hoidkem oma silmad ikka Issanda poole! Tema aitab meid ja tõmbab meie jalad välja kõigist võrkudest.

PALVE: Jumal, me täname, et Sina oled meile kandvaks kaljuks ja kõrgeks varjupaigaks, kus tohime kõigis elu tuultes ja tormides julgelt seista ning tunnistada, et Sina suudad meie jalad tõmmata mis tahes võrgust välja. Aita meil alati hoida oma silmad Issanda poole ja kõike Sinult suure rõõmu ning tänuga vastu võtta. Aamen.