Vaimuelu

Armu meile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, Issandalt Jeesuselt Kristuselt.
Me kuuleme jumalasõna apostel Pauluse teisest kirjast korintlastele – 11. peatükist 14. ja 15. salmi: „Ja see ei ole ime, sest saatan ise muundab ennast valguse ingliks. Ega siis seegi kuigi suur asi ei ole, et tema teenrid ennast muundavad õiguse teenreiks.“ Aamen.
Paulus on väga halastamatu ja ütleb, et isikustatud saatan muundab ennast valguse ingliks ja tema teenrid õiguse teenreiks. See tähendab, et elame maailmas, kus me ei saa lihtsalt valgust heaks pidada. Kui mõelda meie kaamosele, põhjamaa süngele sügisele, kui õieti ei ole ka veel lumevalgust, siis muudab see kogu inimese ja teisedki olendid loiuks ja inimese ka nukraks. Kes suudab, see põgeneb, läheb lõunamaale.
Aga kui mõelda meie esivanematele, siis pidid nemad läbi ajama sellega, mis siin on – ja väga vähese valgusega. Kui mõisas olid küünlad, siis talutares tuli läbi ajada pirrutulega. Ma mäletan endagi lapsepõlve ja poisiaastaid, kus ka koolitunde sai peetud nõndanimetatud liinilambi abil – petrooleumilamp, mis andis tolle aja mõistes palju valgust. Köögis oli tattnina, millel klaasi peal ei olnud ja mis valgustas siiski sedavõrd, et pliidi juures sai toimetamised tehtud.
See on nüüd läinud. Elektrist pääle on meil valgust üliküllaga. Ja pigemini on nõnda, et elekter ja valguse levik on edu märk. Kui tehakse öösel fotosid mõnesaja kilomeetri kõrguselt Maast, siis on näha, et Euroopa ja USA on suured heledad laigud, aga Must Mander, Aafrika, on tõepoolest must. Nii paistab ülespoole, allapoole aga võiks öelda seda, et meil on valgusreostus. Nii taimed, loomad kui ka inimesed tahaksid, et oleks küll niisugune suvepäike, aga et ei oleks vahetpidamata kunstlikku valgust.
Jah, me oleme taltsutanud tule, me ei sõltu enam loodusest ja sellest valgusest, aga sellega on kaduma läinud ka tähistaevas. Võib-olla kuidagimoodi seda hiljutist hiigelsuurt Kuud õnnestus ka Tallinnas näha, aga kui hakata otsima tähekombinatsioone, sodiaagimärke, siis jäävad sealt pooled puudu, me ei saa sellest valgusest, mis on foonil, meie ümber, läbi. Me ei näe enam tähistaevast sellisena oma pea kohal, nagu see oli muiste. Kõike head ei saa korraga.
Ühest küljest on see paratamatu, aga kui ma seda täna siit räägin, siis sellepärast, et olen seda mõne muugi asja puhul varem mõtelnud: kristlus on justkui ühe oma missiooni täitnud ja seega ei ole sel nüüd kerge omale kohta leida. „Valgus“ on niisugune absoluutne tiitelsõna, et seda võib kõikjale juurde panna: valgus iseenesest on super boonus. Aga nii, nagu me vaatasime seda teist külge kunstlikust valgusest ja ülevaltpoolt, siis me leiame seda, et sealt on midagi puudu. See valgus ei tooda meis D-vitamiini ja siit tulevad omad hädad.
Kui mõelda nendele asjadele, mis on meie maailmas tõepoolest paremad, kui need olid muiste – kasvõi seda, et enam ei ole orjust, et vägivald on taltsutatud ja seda ei ole enam nii avalikult näha ning see ei ole enesestmõistetav ka siis mitte, kui seda esineb –, siis me võime ütelda, et eks kindlasti ole ka ristiusul siin oma valgustav mõju olemas. Aga häda on selles, et kui seda niisugust teise lainepikkusega valgust on nii kohutavalt palju, siis loomulikul valgusel – kui seda on väikeses koguses, mõõdukalt – ei ole võimalik üldse löögile pääseda.
Kui me paneme küünla põlema ja sinna ette normaalse leeklambi, siis heidab küünlaleek valgust – mitte ainult küünlal, vaid ka leegil on vari. See on mu meelest pilt sellest, kui raske on leida, mida meil on lisada, kui peapiiskop käis presidendi juures – siis leiti, et kirikul ei ole mitte ainult tseremoniaalne roll, vaid ka tänavalapsed ja pagulased võiksid kiriku päralt olla. Jah, see tähendab, et kirikule jäetakse need, kes ei mahu normaalsesse ühiskonda. Seal võib ka meie valgus olla valgus, aga kui küünal panna põlema, siis on vaja teistsugust tausta, et see valgusena mõjuks. Siit on minu küsimus: kas ei ole nõnda – et see asi, mida apostel hoiatab, et saatan võib ennast muundada valguse ingliks, ja ütleb, et seegi ei ole suur asi, kui ta teenrid muundavad ennast õiguse teenreiks –, et meil on lõpmata oluline valguse ja valguse vahel vahet teha? Kust see tuleb ja mida see näitab ja milline on selle toime meie jaoks? Nii, nagu apostel kirjutas tessalooniklastele esimeses kirjas, mida praegused uurijad loevad üldse esimeseks Pauluse saadetud kirjaks, lööksõnalised üleskutsed: „Ärge kustutage Vaimu, ärge põlastage prohveti andi, katsuge kõik läbi: heast pidage kinni, hoiduge kõigest, mil kurja nägu.“
Ei tule pimeduse vürst meie ette väävli haisus ega sarvedega, vaid ta võib ennast muundada, et me teda ära ei tunneks. Nõnda tahaksin endale ja teile soovida, et me tunneksime selles valgusemeres ära Jumala Valguse ja käiksime selle järgi. Et me Vaimu ei kustutaks, vaid et Vaim juhataks meid kõigesse tõtte.
Me palvetame: „Issand, Sina tõeline maailma Valgus, anna, et me võiksime näha Sind. Et me võiksime kõigist neist asjadest, mis meid võivad eksitada ja viia valejäreldusteni, pääseda ning ometigi Sinu Valguses elada ning selle Valguse poole minna ja Valguse lasteks saada. Aamen.“