Jutlused ja mõtisklused

Issand ütles Aabramile: Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal! (I Ms 12:1–4).

Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli 75 aastat vana, kui ta Haaranist lahkus. Aamen.

Nii lihtne! Issand ütleb, mida teha ja kuhu minna, annab võimsad tõotused ja Aabraham läheb – läheb nii, nagu Issand talle ütles. Läheb oma isakojast, oma sugukonnast, oma maalt – rikkast ja vägevast Uri linnast –, kõrgtsivilisatsioonist kõrbeteele, tundmatusse. Tundub, et ta ei küsi kellegi arvamust. Võtab kaasa palju inimesi ja loomi ja asju ning lihtsalt läheb. Nagu oleksid kõik inimesedki asjad, mida saab kaasa võtta, kui oled kindel, et minek on Jumala tahe. Nii võib seda lugu lugedes, kuulates tunduda. Samas Aabrahami vennapoja Loti kohta ütleb Piibel, et tema läks koos Aabrahamiga. Lott oleks võinud ka jääda, aga tundub, et ta usaldus Aabrahami vastu on väga suur. Naistel, teenijatel ja lastel ei olnud sel ajal palju sõnaõigust ja mis see sõnaõigus oleks aidanud. Selles meeste maailmas ei saanud üksi jäänud naine lihtsalt hakkama. Naine vajas meest või poega. Meiegi ei saa üksi hakkama. Me vajame Jumala juhtimist ja juhte, kes on valmis oma rahvast Jumala juhtimisel juhtima.

Kuid kuidas küll 75-aastane Aabraham julges sellise teekonna tundmatusse ette võtta? Helistasin maestro Roman Toile tema sajanda sünnipäeva hommikul. Minuga rääkis üks ülimalt tänulik reipa häälega mees, kes teatas, et sellise vanuse kohta on tal tänu heale Taevaisale ja vanematele päris hea tervis. Võime küsida, mis jõud see küll oli, mis selle mehe veel 98-aastasena pani terve päeva lennukitega sõitma, et tulla siia laulupeole? Armastus kodumaa, laulupidude, lauljate ja koorijuhtide vastu. Paljud kuulsid, mida see saja-aastane mees „Aktuaalse kaamera“ kaudu meile ütles: „Ma panen igal hommikul oma käed palves kokku oma kodumaa pärast.“ Ta lisas: poisid ja tüdrukud – hoidke kokku! Saja-aastane võib meid kõiki poisteks ja tüdrukuteks nimetada ja see, kes on teinud kõik, et inimesi ühendada ja Jumala juurde juhatada, võib sellist soovi meiltki soovida.

Paljud inimesed on võimelised kordades enam, kui nad ise ja teised neist arvata oskavad, kui neis ärkab suur igatsus ja tahe midagi väga olulist teha, kusagile välja jõuda. Kreeka mõttetark Seneca on väitnud: Kui sa ei tea, kuhu sa oma elumerel sõita soovid, pole ükski tuul sulle soodne. Meil kõigil on olnud unistused. Me kõik oleme teinud palju plaane, andnud endale või teistele lugematult lubadusi. Kui paljud neist suurtest ja väikestest unistustest, plaanidest, lubadustest on täitunud? Uue aasta esimestel nädalatel on basseinid tervisesportlasi täis. Jaanuari lõpuks on nendest veel vähesed seal edasi käimas. Eesti ja ka Ida-Saksamaa kirikud olid pöördelistel, ohtlikel aegadel tulvil inimesi. Kaheksakümnendate lõpust alates andis Eestimaa kirikute altarite ees kümne aastaga 60 000 inimest leeritõotuse. Kui see aeg lõppes, oli liikmeannetajate ja kirikuskäijate arv meie luterlikes kirikutes väiksem, kui oli olnud kümme aastat enne seda. Tõotused ununesid nagu meestel Peipsi jääl. Nii kaua, kui kevadesoe pani jalgealuse jää mõranema, hüüti appi Jumalat. Nii kui jalad läbi jää vajudes kaldaäärset tõotatud maad puudutasid, unustasid paljud oma tõotused.

Aabraham on ilus eeskuju inimesest, kes võtab väga tõsiselt oma lubadusi ja Jumalat, Tema käske ja tõotusi. Keda võtame meie väga tõsiselt? Keda usaldame? Elame maailmas, kus meie ümber on meeletult palju kriitikat, mahategemist, autoriteetide hävitamist. Kui põlismets maha raiutakse, kasvab asemele võsa. Kui religiooni sügavad juured läbi raiutakse ja inimene, tema vägevad võimed ja saavutused Jumala asemele tõstetakse ja siis neid kõrgele tõstetuid materdama asutakse, kaob paljudel igasugune usk ja usaldus. Üks väga tark mees on öelnud, et ta on uurinud maailma paljude rahvaste ajalugu ega ole leidnud ühtegi rahvast, kes oleks elanud ilma religioonita. Ta lisas, et kui mõni selline on ka olnud, pole sellest tänaseks enam lõhnagi järel. Kas pole see kummaline, kuidas eri väljaanded nagu hagijad erinevaid juhte rapivad – nagu oleks neile kusagilt antud ülesanne saada selleks, kes suudab mõne inimese lõplikult hävitada. Kohut polegi enam vaja. Kui puuduvad juured, hävitavad juuretud üksteist. Kui puudub ühine vundament, vajub iga riik ja riikide ühenduski kord kokku. Kui autoriteedid hävitatakse, kerkivad nende asemele manipulaatorid, kes viivad oma andunud järgijad kiiresti kuristiku servale. Kui juhte ei juhi Jumal, jõutakse kindlasti kunagi kuristiku servale.

Luther küsib Meie Isa palve sõnu „meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“ seletades nii: Ent mida tähendab igapäevane leib? Vastus: Kõike, mis kuulub peatoiduse ja ihuvajaduste juurde, nagu söök, jook, riietus, jalanõud, maja, valdused, põld, kariloomad, raha, vara, jumalakartlik abikaasa, jumalakartlikud lapsed, jumalakartlikud teenijad, jumalakartlikud ja ustavad valitsejad, hea valitsus, hea ilm, rahu, tervis, kombekus, au, head sõbrad, usaldusväärsed naabrid ja muu selline.

Kui juhte juhib oma koha kaotamise hirm, soov valjuhäälsetele kriitikutele meele järele olla; kui juhid ei karda Jumalat, siis pole sellel, mida nad teevad, Jumala õnnistust.

Täna, mõned päevad pärast võidupüha, on meil siin, Vabaduse väljakul asuvas pühakojas mõtet endalt küsida, kui vabad oleme meie ja kas me oleme eneses võitnud kõik selle, mis meid ja meie suhet Jumala ja ligimestega hävitavad?

Kuid kuidas suutis 75-aastane Aabraham võita kõik oma kahtlused ja hirmud ning asuda turvalisest paigast teele tundmatu tõotatud maa poole? Ma ei tea, kas seda on võimalik seletada neile, kes pole midagi sellist oma elus ise läbi teinud. Ma arvan, et ma taipan, mis seal sündis. Tean, et Jumala käsk minna oma kodust, oma turvalisest harjumuspärasest keskkonnast Teda teenima mingisse kummalisse kohta võib olla nii selge, et sa ei mõtle ühtegi kahtlevat mõtet, sa ei karda, et äkki sa ei saa hakkama. Sa lihtsalt lähed. Ainus mure on ehk see, kuidas sa oma lähedastele seda kõike seletada oskad, ja seegi mure laheneb, sest Tema, kes sind saadab teele, puudutab ka sinu lähedaste südameid.

Täna on apostlite pühapäev ja päeva motoks on kaks sõna: Issanda teenistuses. Kolmapäeval on peeterpaulipäev ehk apostel Peetruse ja Pauluse päev. Tänase päeva juhtsalmiks on sõnad Pauluse kirjast efeslastele: Järelikult ei ole te enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.

See on imeline, kui see kord sinuni jõuab, et sa ei ole enam võõras ega majaline, kelle iga hetk on täis ebakindlust, kes peab aina võitlema oma koha eest siin päikese all ja pidevalt hirmu tundma. Sa oled pühade kaaskodanik ja Jumala kodakondne. Su üle varjab Jumal. Kõigeväeline kannab hoolt sinu vajaduste eest. Tema ei jäta omi elus ega surmas. Tema ei saada kedagi tühjade kätega teele. Tema ei jäta omi saatuse hooleks.

Issand ütles Aabramile: Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!

Kui Jumal saadab teele, ei saada Ta ekslema. Ta näitab, kuhu minna!

Jumal tõotas Aabrahamile: Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Kõigeväeline võib ka sinna kinkida elu, kus teised ei näe ühtegi elumärki. Nii sündis Aabrahami ja ta naise Saaraga, kes läksid vanade inimestena Jumala juhatusel lastetuna tundmatusse ja kellel on tänaseks miljoneid järeltulijaid. Nii sündis tõotatud maaga, mis esmapilgul oli kõike muud kui imeline. Suuremalt osalt kõrb ja elutu Surnumeri. Jumala õnnistus ja Aabrahami järeltulijate töökus on sellest teinud imelise maa, mille väikestel viljakatel aladel kasvab kõik, mida sinna istutatakse, imeliselt.

Jumal tõotas Aabrahamile: Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!

See on Jumala reegel. Ta on hea ja helde neile, kes on head tema läkitatute vastu, ja need, kes astuvad tema läkitatute vastu, pistavad rinda nende läkitajaga – Kõigeväelisega. Kõik kuitahes võimsad ja suured riigid, kes on hakanud kirikut ja vaimulikke vaenama, on kukkunud kokku nagu haprad kaardimajakesed. Osad vägivaldsed süsteemid on püüdnud ja püüavad kirikut enda sõbraks muuta. Mulle tundub, et kui kirik on siis sellega kaasa läinud, on see selliste süsteemide eluaega pikendanud, kuid mitte kauaks. Ja veel – Jumala õnnistus võib kanduda meieni ka meie eelkäijate kaudu. Meie suhe Jumalaga mõjutab meid, kuid ka meie järeltulijaid.

Täna, apostlite pühapäeval ei pea me vaatama vaid Aabrahamile, Peetrusele, Paulusele ja teistele võimsatele eelminejatele, vaid kõigile Jumala kaastöölistele, läkitatutele. Meil on mõistlik mõtelda sellele, et igaüks meist on läbi ristimise ja eriti läbi leeriõnnistuse Jumala kaastööline, Tema poolt teele läkitatud, ja endalt küsida, kas ja kuidas me oleme seda ülesannet oma elus täitnud. Kui palju nendest andidest ja ajast, mida Jumal on meile kinkinud, oleme kinkinud Talle tagasi, täites Tema tahet? Mida oleme teinud, et Jumala riik selles, aina pöörasemaks muutuvas maailmas võiks levida? Kas meie lähedased on ristitud? Kuidas oleme täitnud oma leeritõotust või neid tõotusi, mida andsime oma laste või ristilaste ristimisel? Ellen Niit on kord meenutanud, kuidas tema ema talle peaaegu kogu Piibli unejuttudena ette luges ja kuidas kirikulaulud tal tänu lapsena kodus ja kirikus kuuldule veel vanaski eas peas olid, ja ta oli kindel, et need olid teda tema elus palju mõjutanud.

Kaks inimest olid aastakümneid abielus. Tegid väga palju tööd. Kasvatasid üles lapsed. Käisid ka palju üheskoos reisimas. Siis aga algas võitlus vähiga. Oleme hooldushaigla külaliste toas. Mehe lähedasedki on sinna, tema voodi ümber kogunenud. Tema abikaasa on talle öelnud, et ta ei taha mõeldagi, et vaid seepärast, et tema on ristitud ja tema abikaasa mitte, nad sealpool kord kokku ei saa. See armsaima mure on seda suurt ja tugevat meest nii puudutanud, et ta on palunud mul tulla ja teda ristimises Jumala kätesse usaldada. Ma usun, et Jumal arm on suurem kui meie ettekujutusvõime, kuid usun ka seda, et Ta ootab meilt seda, et meie teeksime seda, mida meie teha saame – teeksime poolegi sellest ja hästi ja küllap Tema teeb omalt poolt siis ka selle, mis meil tegemata jääb. Oluline on see, et meie käega ei lööks, olulist aina homsesse ei lükkaks.

Aabraham läks Jumala tahet täites teele, sest ta usaldas oma Jumalat. Ta jõudis pärale sinna, kuhu Jumal ta juhatas. Ta läks 75-aastaselt lastetuna teele, kuid talle kingiti palju järeltulijaid. Teda õnnistati rikkalikult, teda hoiti ja kaitsti.

Paljud meistki ei ole enam noored ja väga kergelt võib tulla mõte, et minust ei sõltu selles maailmas enam eriti midagi. 75-aastane Aabraham nii ei mõelnud ja tema valmisolek teha Jumala tahtmist, täita Temalt saadud ülesandeid vallandas õnnistuse, mis ulatub enam kui 3000 aasta tagant tänasesse päeva.

Meiegi oleme need, kes igas oma päevas teevad valikuid, valivad tee, mida mööda minna. Aeg-ajalt valime kirikutee – tuleme oma kodudest.Mõnedki meist tulevad oma lähedaste keskelt, sest me tunneme, et see on Jumala tahe, et jõuaksime pühakotta, et siin palvetada ka nende pärast, kes meid ei mõista. Meistki sõltub väga palju siis, kui me oleme valmis olema Jumala kaastöölised, Kõigeväelise kodakondsed. Kui oleme valmis väljuma oma mugavustsoonist ja julgeme paluda: Jumal, Sinu tahtmine sündigu ka minu elus, ja julgeme, taibates, mis see tahe on, seda ka täita. Lahus Temast ei suuda me midagi jäävat. Koos Temaga pole midagi võimatu. Igaüks meist on saanud ja saab Temalt sõnumeid, ülesandeid. Ta on korduvalt meile öelnud, mille keskelt peaksime me lahkuma, et võiksime pärale jõuda.

Me peaksime pidevalt olema teel tõotatud maa, Taevase Kuningriigi poole. On ehk aeg pühkida uni oma silmist ja lõpetada selle vale uskumine, et aega on veel küll. On aeg lõpetada muretsemine kõige kaduva pärast, kõige selle pärast, mida keegi meile kord kaasa ei pane, ja asuda teele, et jõuaksime enne pimedat pärale. Loomulikult ei ole see tee mugav, aga see on ainus tee, millel rändamisel on mõtet. Soovin sulle sinu elurännakul vana keldi õnnistussoovi sõnadega, et:

Sind Jumal hoidku igal järsakul.

Sul Jumal andku läbipääsu igal rajal.

Sul Jumal muutku ohutuks kõik teed.

Ja võtku sind ta oma embusesse,

sind võtku oma käte vahele.

 

Jaani kirikus 26. juunil a. D. 2016